"Pean ütlema, et äkki ma olen suhtunud neisse auhindadesse natuke nii, et ega sel aastal ju rohkem naisi ei andnudki ühtegi plaati välja, olen alati väiksemaks teinud selle auhinna. Mul on auhinnad Kilingi-Nõmme kodus riiuli peal ja ma ei olegi neid vaadanud tükk aega," ütles Liisi Koikson, kes pälvis muusikapäeval Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ehk kuldse muna mitmekülgse kontserttegevuse ja südameid puudutava eestikeelse loomingu eest.

"Ma olen väga palju identifitseerinud ennast läbi töö. Nüüd see kuldne muna ütles mulle, et vaata korraks tagasi. See oli ilus," tõdes Koikson.

"Kas on hea kogu aeg endale meelde tuletada, mis sa oled teinud, või pigem kogu aeg edasi vaadata või leida mingi balanss nende vahel. Ma tahaksin ikkagi, et mul oleks muusikaliselt pikalt midagi pakkuda."

Koikson tõdes, et ta ise on juba ema, tema muusikas ei ole enam armuvalu.

"Ma olin kuulekas laululaps, laulsin neid laule, mis öeldi, ja tegin seda, mida öeldi. Ma ei ole kunagi esinemise pärast tahtnud lavale minna, ma olen pidanud sellega lihtsalt leppima, et ma pean seda tegema inimeste ees. Pigem on mulle oluline muusika ja mida ma oma häälega selle peal teha saan, see on minu jaoks nagu mänguplats."

Koikson ei pea ennast meelelahutajaks: "Ma proovin publiku kuidagi teistmoodi kätte saada."

Teiste muusikute loomingut kuulates otsib Koikson enda sõnul inimhäält, mingit haprust, ilu ja valu kombinatsiooni selles.

"Muusikutena me saame kohe oma tunnustuse kätte," mõtiskles Koikson tunnustuse olulisuse üle, kui publik plaksutab, lisalugu soovib, vahel püstigi tõuseb.

Laulja ei võta seda enam ammu isiklikuna, kui keegi kontserdi ajal püsti tõuseb ja lahkub. "Kui seda üldse juhtub, siis vahel harva tasuta kontserdil."

Koikson on kahe tütre ema. "Ma püüan olla ka ise hea kiitja ja tunnustada oma lapsi, kiita nende mõtteid. Lapsevanemaks olemine on üks keerulisemaid ameteid, mis mul on olnud. Laulmine on mul lapsest saadik veres olnud, muusika on väga suur osa minust, see tuleb mul kergelt. Laste kasvatamine on päriselt raske. Kõige suurem oskus on lasta lastel olla nemad ise. Laps on ju juba keegi, toetada seda, mida ta ise tahab olla," selgitas Koikson.

"Lapsed panevad mind iga päev proovile ja toovad välja mu enda nõrku kohti. Lastel on nii palju emotsioone ja ma saan aru, et ma ei oska kellegi teise nii suure hulga emotsioonidega tegeleda ja siis löövad enda emotsioonid lahti. Tegelikult tegelen siis selle väikese Liisiga, kes ka tahtis midagi väljendada."

Lapsena oli Koikson enda sõnul paras kloun, kellele meeldis väga teisi naerma ajada. "Vaatasin lapsena telekast kõik teatrietendused ära, ka kõige igavamad. Teater väga tõmbas mind, lavakasse mineku mõte oli mul natuke aega isegi peas, aga muidugi ma pelgasin seda," meenutas Koikson.