Teeme alguseks selgeks asja, mis ajab teispool Emajõge sündinud inimesi tavaliselt segadusse. Jakob Hurt ütles setud, keeleteadlased ütlevad, et eesti keeles pole järelsilbis o-tähte. Aga viimane ÕS-ki annab need nüüd sünonüümina. Kuidas me siis edasi läheme – oled sa seto või setu?

ÕS annabki? Ehk see ei pea enam paika, et eestlased ütlevad setu ja setud seto? Ma olen alati seda teadnud…

Jah.

Ma nüüd sellest ametist alates võtsin endale keerulisemate sõnade seletaja ka kõrvale, sest ega ma pole liigselt keelde süvenenud varem. Minu asi on laulud. Kui mul on keeleabi vaja, siis alati küsin, sest ega meil on Setomaal endalgi keelepiirkondi mitmeid. No näiteks, et Obinitsas pannakse ülakoma asemel q-täht. Mina olen lihtsalt Tsätski nulga tšura.

Aga oled sa tajunud kunagi, et seda setu võib kõlada halvustavalt ? Ah, eks sa üks setu oled.

See sõltub natuke sellest, mis tooniga sa seda ütled. Sa seda anekdooti tead, kus mees ja naine mõtlevad, mida oma lapsele nimeks panna.

Naine ütleb: paneme Madis.

Mees vastu: ei pane Madis, koolis hakkavad narrima!

Naine küsib: mismõttes, kuidas?

Mees siis: No et "Madis, Madis, vana m…"

Hea värvikas lugu, et toon, kuidas sa midagi ütled, määrab vist teinekord enam. Tavaliselt kõik tülid tüdruksõbra või sõpradega algavad ka ju sellest, mis on toon, mitte isegi sisu.

Ja takkapihta ütlevad paljud "setukas", mis tähendab hobust, eksole.

Aga oled sa ise seda halvustavat tooni kuulnud kunagi? Või oled liiga noor selleks?

Eks seda ole ikka räägitud, et vanasti potisetod tulid, sõitsid, kauplesid ja lõpuks said sina ikka poolega petta… See on folkloor.

Samas, ükski laul ei räägi sellest. Ja mina toetun väga tugevalt laulude peale. Näiteks see, kuidas käis suhete loomine – kuhu tuleb minna, mida tuleb teha või kuhu minna selleks, et näiteks endale leida tüdruk.

Kuhu sa läheks siis?

Pandi vili kasvama, oodati, kuni vili kasvab ja siis tuligi neiukene vilja lõikama…Tarkused tulevad ikka läbi laulude!

Aga mul on hea lugu ka selle setoks olemisega. Kunagi esinesime Zetodega Tartus Euroopa-teemalisel kontserdil. Viiuldaja ja helilooja Matis Leima ei olnud veel meie bändi liige, aga oli selleks saamas. Ta siis istus helipuldi juures, õppis, kuulas, mida laval teeme. Ja tema kõrval oli üks mutikene. Algul käis kaks korda, et pange vaiksemaks, pange vaiksemaks, sest sellist muusikat ei tohiks olla. Vaatas aina, kuidas rahvas möllas ja tantsis… ja ühtäkki tegi seda ise ka! Ta sai vabaks sellest imelikust olekust, mille ta oli endale ise loonud või mälestustest tuletanud. Matis siis ütles ka, et vau, et mida me suudame tegelikult kultuuriga teha.

Mina laulsin esimese setokeelse laulu 34 aastat tagasi. Ja laulan ka 34 aasta pärast. Kuni ma elan.

Sa oled nüüd kuu aega olnud setode ülembsootska. Räägi siis lugejatele, kes ei tea, et mismoodi sootska valimine käib, sest see on tehniliselt huvitav protseduur.

Jah, see on huvitav protseduur. Toimub see siis kuningriigipäeval, mis on kõige suurem sündmus Setomaal. Siis valitakse Setomaale valitseja.

Olen kuulnud, et sootskaks saamiseks peab end ilmutama jumal Peko.

Peab. Minult küsiti juba seitse-kaheksa aastat tagasi vaikselt, et äkki on Peko – meie kuningas, kes Petseri kloostri all puhkab – endast märku andnud. Mul oli siis kõige kiirem aeg elus, tuuritasin mööda maailma. Ütlesin, et ei. Aga sel sügisel oli tunne, et keegi nagu liigutas… Siis ütlesin endale, et kurat, ma pean kandideerima. Nüüd olin valmis.

Valitakse sootska niimoodi, et sina seisad paku peal ja inimesed seisavad selle ette sappa, kelle poolt hääle annavad.

Teise paku otsas oli seekord su õde. Ta on enne sootska olnud. On sulle soovitanud, kuidas olla hea sootska?

Jah, ikka. Ta on mul ikka kõige lähedasem sootska. Aga üldiselt ongi nii, nagu kolmekordne sootska Hõrna Aare ütles – eks teed ikka nii hästi ja nii palju, kui ise tunned ja tahad. Õde käis ametis olles ühel aastal sajal sündmusel… Praegu planeerime näiteks visiiti Rootsi kuninga juurde.

Lähete nagu rannarootslased kaebekirjaga või?

Ei, mitte kaebekirjaga. Aga põhiasi on ju häält teha küll.

Kas sa sellest oled endale aru andnud, et sootska amet on räme lobitöö mööda riigikogu koridore?

Ma ei arva, et mina pean seda tööd tegema. See on ikkagi vallajuhtide töö. Mina suudan mõjutada niimoodi, et räägin ERR-ile intervjuus, mida ma asjast arvan. Peaminister tegi minuga koos pilti enne, kui sootskaks sain. Ja järgmine hetk, kui teda nägin, oli presidendi roosiaia vastuvõtul. Siis ta ütles ka, et jah, me aitame hea meelega kaasa. Nõuga. Siis ütlesin talle otse, et meil on teinekord jõudu ka vaja. Meie töö on teha vähemusrahvust piiri ääres nähtavaks. Too mulle näiteks mõni teine kultuuripiirkond, kes tõmbab juurtele siin rohkem tähelepanu. Kihnu ja Seto on nagu Amazonase kullapada.

Mulgid üritavad nagu ka…

Jah, mulgid ka. Aga kui meil neid kolme piirkonda ei oleks? Võtame Kuusalu. Vabandust, Kuusalu, aga meie oleme siiski ülielav kultuur.

Ma just tahtsingi küsida, et vanasti veeti Soome turiste bussidega paasapäevale, et vaadake, kuidas need setod haua peal joovad. Praegu vooritakse samamoodi kuningriigipäevale imestama. Kas sa ei karda, et Setomaa läheb reservaadiks ära? Väljast hea vaadata, aga kas sees ka elu toimib?

See ongi see tegelikult põhjus, miks peame ka ringi käima. Meil on kogukond ju igal pool. Tartu on kõige suurem seto linn nii-öelda. Tallinnas on meid ka palju. Aga ma tahaks, et iga eestlane suudaks öelda kümme setokeelset sõna. Lahe, kui üks väike keelekene saaks natuke tähelepanu.

Aga hakka siis pihta. Õpeta lugejale alustuseks kolm.

No ma arvan, et alustame sellest, kuidas öelda tere. Siin ei ole midagi keerulist, lisad terele h-tähe.

Tereh.

No, lihtne, tereh. Teine asi on nimi, õpid ennast tutvustama. Ütled "ma olen" õ-tähega.

Ma olõ Kai.

See on lausa fraas juba! Ja kindlasti on hästi oluline öelda aitäh. Aituma. See ei tohiks olla väga keeruline.

Kas su lapsed oskavad neid sõnu öelda? Või kas nad teavad näiteks, et kui baarikapis on suur Värska pudel, siis tuleb enne nuusutada, mitte kohe jooma hakata…

No Värska pudelisse me ikkagi seda pulli ei pane. See on nii. (Võtab ajaloolase õpetliku poosi.) Pruun handsa läheb Nestea pudelisse, valge handsa läheb Kellukese pudelisse. Ühe sõbra lasime kunagi niimoodi üle, et andsime Nestea'd ja ta teadis, et see on handsa. Aga seda ta ei teadnud, et Kellukest ära peale joo… (Kihistab)

Aga lapsed. Õnneks on neil vanaema Maret, kes neile ikkagi setokeelseid jutte loeb. Meil on isegi setokeelne Täheke olemas.

Isegi "Väike prints" on seto keeles ilmunud.

On. Kirävara teeb kõva tööd. Aga minu arust on hästi oluline see ka, et lapsed saavad keele suhu lauludest. Nad ei räägi seto keeles, aga nad teavad, et rebane on repän ja nii.

Ma ei sunni neid tegelikult üldse. Villem teatas enne kuningriigipäeva, et "tulen kindlasti valima ja valin sinu". Ja ta oligi esimene kutt minu reas! See oli nii soe tunne. Aga väiksem ütleb, et talle ei meeldi. Igal lapsel oma emotsioon.

Aga kui altid on setod ise vastu võtma väljastpoolt tulijaid?

Näiteks praegune vabariigi pillimees Valgu Toomas on olnud ma-ei-tea-mitmekordne seto pillimees. Aga ta ei ole seto. Ta on sisse rännanud, aga nii kaua ajanud seda seto asja. Küsimus ongi selles, mis sa teed seal Setomaal.

Lõppude lõpuks, minu kaasa ei ole samuti seto. Aga ta kannab rahvariideid ja harjub vaikselt selle eluga. Mulle tundub, et mingi aja pärast mitte veri ei vahetu, aga sa lihtsalt sulandud.

Kas ta keelest saab aru?

Ikka saab. Või noh, nii ja naa. Lubasin talle 1. septembriks aabitsa kinkida!

Eks see setoks olemine tähendabki osa võtmist. Olin just kõnes inimesega Räpinast (Jalmari hääles on kolm imestavat hüüumärki), kes pole Treskisse jõudnud! Aga meie tugineme Setomaal ikkagi väga palju turismile. Vanasti käis leelopäeval tuhat inimest, aga tänavu oli neid 300. Siis ikka muretsed, et mis värk on. Aga ilm oli kehv ka…

Jaksad sa ise neil käia? Sada üritust aastas nagu su õde.

Mina.. Ei, ega ma ei tea. Kuna ma pole ainult sootska, vaid ikkagi nagu ettevõtja ka, siis pean päris tugevalt seal kohal olema.

Sul oli lootus, et tänavuse Treski Festiga jõuad plussi. Oled juba mingid numbrid kokku löönud, et mis paistab?

Ma ütlen täitsa ausalt, et ei. Aga seda tean, et tegime korraliku kasvu. Üle-eelmisel aastal olin surmkindel, et nüüd järgmisel tuleb ära. Siis oli see Tartu 2024 kultuuriaasta. Aga siis tekkis hoopis langus ja mõtlesin, et okei, ma ei tea sellest ärist ikka mitte midagi...

Tänavu oli see ekstra muidugi, et Trad.Attack! andisi finaalkontserdi. Aga me tegime käibes ka suure kasvu. Samas, ka kulud kasvasid. Tõenäoliselt on siiski esimene tuleme-tasa aasta. Vähemalt julgen sellest taas unistada.

Varem unistasin sellest, et kui mu festival teenib 10 000 kuni 20 000 eurot miinust, siis olen sellega rahul. Sest kuna meil on Treskis ka 15-20 erapidu igal suvel, siis see tasandab ära. Kui neid ei oleks, siis oleksin ammu festivali kotti pannud.

Mitu protsenti su eelarvest riik annab?

Umbes kaheksa protsenti, aga see erineb. Vahepeal magasime mingisuguse taotlusvooru maha, nüüd jälle avasime uue, kust saaks raha juurde taotleda. Aga lõppude lõpuks ei ole jätkusuutlik sellele loota.

Ja palun, nüüd kõik loevad, et näe, maksumaksja raha eest tehakse festivali! Aga inimesed, saate aru, et me ju teeme sündmusi teile! Tegelikult olete teie need, kes selle kinni peaks maksma, mitte mingid voorud ja taotlused. Tänu riigiabile saame hetkel veel piletihinna normaalsena hoida.

Muidugi on üritusi, kus ei saa riigilt raha küsida. Aga me teeme täisprofessionaalset festivali, mida on Eestis niigi väga vähe. Kui lähed mujale maailma, maksad Soome Õllesummeri kahe päeva pileti eest juba umbes 500 eurot. Käisin ise Coachellal Californias. 600-700 oli pass, teine sama palju ööbimine. Aga tegin selle väljamineku, et õppida.

Ja mis sa õppisid?

Oi, ma õppisin, et väärtuse kujunemine on jõhker protsess. See on ju mitmele nädalavahetusele ulatuv festival. Samad esinejad, samad asjad. Ja ma töötan selle nimel, et kümnes Treski Fest oleks kindlasti kahel nädalavahetusel, sest siis me ei pea müüma korraga 20 000 piletit. Meile ei mahugi nii palju. Mahub 2500 passi ja käputäis juurde, maksimaalselt 3500 inimest.

See oleks ideaalne festival, kus inimestel on ruumi, kus ei ole tohutuid järjekordi. Kus on võimalik olla perega, jääda ööbima, olla kohapeal võimalikult palju. Ja siis teeks seda lihtsalt kaks nädalavahetust järjest.

Kust see optimism sul tuleb? Festivalidel ei lähe ju hästi, Intsikurmu on kinni, Kõu tegi viimast aastat…

No kas ikka tegi…

Seda enam, et olgem ausad, inimestel on raha vähe. Ja kui sa juba loed "Seto odüsseia" jaoks sendid kokku, ehk jaksad isegi lastele ka pileti osta, tõstetakse sind kohapeal ikka söögi-joogi hindadega rahast lagedaks.

No "Seto odüsseiat" ei saa siin väga süüdistada…

Ei, kedagi ei saa.

Suvel on vist umbes 80 vabaõhulavastust ja kõik teevad seda. Kõik need aasad ja niidud, "Odüsseia" kahjuks mängib lihtsalt asukoht. See on nii kaugel. Ma käisin ka, esimesi asju sootskana.

Kuidas meeldis?

Väga meeldis. Eks näha oli, et eelarvest tulenevalt oli vaja mingeid kokkutõmbeid teha… Ja bändikaaslane Matis Leima ei tea rokist muidugi midagi. Ta peaks rohkem ikka bändi tegema, rohkem kuulama vanu rokimehi! Ei, see oli nali! Tegelikult oli tõesti maaliline, megaäge ja nad kindlasti teevad seda veel.

Aga kuula nüüd! Inimesed käivad seda teatrit vaatamas, 75 eurot nägu. Ja meie festivali pass maksab ka 75 eurot. Seda saad kolm päeva nautida! Ja kui sa oled tark, planeerid kõik asju ette, et juunis käid teatris, augustis käid festivalil või vastupidi. Ja juulis käid kuskil Saaremaal puhkamas.

Kindel, et Saaremaal jah?

Seda ütles mu bändikaaslane ka, et käis perega Saaremaal. Aga et p…., odavam oleks olnud Türki minna.

Aga kui riik sulle üldse toetust ei annaks, teeksid ikka Treskit?

Ma räägin, et ots-otsaga kokku tulemine ei ole tegelikult takistus unistuse elluviimisel. Eelmine aasta oli rekord miinusaasta, mul olid päris tumedad mõtted, et miks ja kellele ja kuidas. Sain aru, et okei, laenud jäävad ootama veel, aga nüüd tuleb teha ja teha korralikult. Tegime ja tegelikult tasus see aasta ära. Nüüd on selle pinnalt ülihea ehitada.

Kui surnud sa ise festivalile järgneval esmaspäeval oled?

Eluvaim tuli sisse kolmapäeval. Aga mul ei ole festivali ajal enam midagi teha, ma ikkagi pidutsen siis ise ka päris hoolega. Lasen selle punni pealt nii-öelda.

Aga mis on festivalikorraldaja kõige hullem hetk aastas?

Tegelikult on kõik eelnevad kaheksa kuud kõige hullem aeg. Kui müük ei tule järele, siis see on ülipingeline ootusärevus. Kui müük tuleb, siis see hoiab sind sellises mõnusas flow's.

Ma unistan ajast, kui 1. juuni kukub ja lapsel kool lõpeb, siis ma saan ka minna ja teha neid nii-öelda normaalseid asju, mida inimesed suviti teevad. Aga mina ei tee, sest olen tööl.

Ausalt, kõik festivalikorraldajad unistavad, et inimesed ostaksid piletid ette ära ja meie saaksime planeerida. Et kui tuleb tuhat inimest, siis teame, kui palju vett tuleb varuda, kui palju toitlustajaid ja baari jooke tellida. Aga kui inimene otsustab selsamal nädalal, siis meil ei pruugi olla enam aega tellida õigeid asju õiges koguses. Sellest ei anta eriti aru.

Oled sa seda tüüpi ka, et kui piletimüük ei lähe hästi, lased musta mure endale hinge?

Kui mul ongi mure, siis ma ei pane seda publiku õlule. See on lõpuks minu kui ettevõtja risk. Samamoodi ei ütle ma tiimile, et sorri, mul läks sitasti, nüüd läheb teil ka. Ise olen selle talukoha ostnud, et küünis kontserte teha. Ise vastutan.

Kas z-tähega Zetod toovad sulle midagi sisse?

Jah, ikka toovad. Aga mis seal salata, Zetod on päris suur bänd, viis muusikut laval, mänedžer, helimees ja teinekord ka valgusmees. Kokku enam-vähem stabiilselt kaheksa liiget. Meie honorar ei ole veel seal, kus ma tahaks, et see oleks.

Kus sa tahaks, et see oleks?

No eks ma olen harjunud ansambliga Trad.Attack! – kes on ikkagi A-klassi bänd – ja seega teenima võrdlemisi hästi. Selle eest on saanud päris palju Treskit ehitada. (Naerab)

Kas sul on kahju ka, et rahalaeva kinni panite?

Tegelikult mängisime Trad.Attack'iga vähe, et mitte nagu olla Terminaator või Smilers. Selles mõttes meil nüüd nii hästi ka ei läinud. Aga ikkagi tore, et suutsime selle skeenebändi upitada TOP5 bändi sekka Eestis.

Kas see tuli sulle endale ka kuidagi üllatusena, et teie järgi nii hoogsalt hüpati?

Ei, see on juba aastaid olnud tegelikult mingisugune apoteoos.

Esimesed ilmingud sellest, et Trad.Attack! on omaette fenomen, tekkisid mõned aastad tagasi folgil, kui esimesed fännid tulid lava ette valmis poolteist tundi enne kontserti. Kui Timberlake esineb, tullakse neli tundi varem, see on tavaline. Aga et meil tullakse kohale enne soundcheck'i ja tantsitakse Kaera-Jaani. Nad siis juba natukene hindavad sind. Tahavad, et sa tuleks lavale ja siis… käib see stardipauk ära ja sa saad aru, et vau, siin ei pea mitte midagi enam tegema. Kõik lendab!

Aga see lõpp käis nii ruttu, et ma ausalt öeldes ei ole nagu siiamaani päris aru saanud sellest. Aga tundub, et rahu jäi sisse.

Kas see on ikka lõpp?

Tegelikult on niimoodi, et küllap me elame siin mõned kuud rahulikult ära ja siis vaatame, kas teeme finaali. Või laseme mitu aastat mööda ja siis teeme uue plaadi ja finaali. Ma ei tea. Vaatame, mis keegi edasi teeb.

Sandra teeb uut bändi. Aga mis Tõnu teeb?

Ta teeb isa-asju ja oma džässi- ja sooloasju. Ei kujuta ettegi, mis tal varrukast veel tulla võib. Tema elab seda kõige rohkem läbi, sest minu ja Sandra ühine peatükk sai läbi ja meie jaoks oli see loogiline. Aga talle tundus, et ta oli heas kohas ja sai teha head asja. Ja siis see sai läbi.

Sa ise ei hakka sooloprojekte tegema?

Tegelikult mu soolomuusika on lahe. Aga see on enamjaolt instrumentaalne ja üksinda kontserdi tegemine… see on ühtpidi äge, aga teistpidi raske ka.

Ja Zetodega oleme 20 aastat teinud muusika, mis rahva käima tõmbab. See kõik kestab veel, ehkki see pole lihtne. Just suve lõpus tegime nalja, et kuhu kadus entusiasm, mille me aasta tagasi endas jälle leidsime. Ja siis kirjutasime sinna taha vastuseks: Treski, "Seto odüsseia", Trad.Attack! ja muud. Midagi ei ole öelda, meil on tööinimesi ka seal pundis. Üks töötab riigi heaks, üks panga heaks, ülejäänud lasevad siin ja seal. Aga meil on selle bändiga väga põnev aeg ees, seda ma ütlen.

Ma olen siin paari sõbraga rääkinud, et hakkan Jalmariga intervjuud tegema, ja küsinud, et mis teada tahate. Kõik siis ütlesid, et Jalmarit on ju seto ja bändimees, aga mis mees ta ise, seda ei teagi. Räägi siis, mis lava taha jääb.

See on jumala hea küsimus. Tõele au andes on niimoodi, et ma mõtlen pidevalt, kas mul on aega ka muuks kui tööks, onju.

Vaata, kui tõsiseks sa läksid.

Läksin tõsiseks jah. Tundub, et iga kord, kui suvi hakkab läbi saama, tekib jälle see mõtestamise aeg. Praegu tulin ka konverentsilt, kus pidin mõtestama, kuidas suuri unistusi ellu viia. Siis mõtlesin, et mis minu unistus on. Praegu on nagu vahepeatus.

Vaata, mul on kaks last ja uus elukaaslane ja mingis mõttes väga-väga palju tööd. Eks see on oluline takistus ka selleks, et võib-olla kõike ei saa päris nii teha nagu tahaks. Aga natuke on õnnestunud.

Mulle meeldib, et olen saanud käia kaaslasega tsikliga trippimas Lätis. Reis kestis kaks päeva, ühe päeva oli nii halb ilm. Lastega reisime igal aastal karavaniga. Sel aastal ka. Jällegi megahalb ilm! No mis suvest me räägime, siin ei saanudki mitte midagi teha…

Vahepõikena. Juhan Kilumets rääkis "Terevisioonis" ilmast. Taimi Paljak siis ütles, et juuni oli selline vihmasem, aga juuli oli juba imeilus suvi. Ja kurat, ma mõtlesin, mis imeilusast suvest sa räägid, kus sa elanud oled!

Aga eks ma proovin lastega maale sattuda nii palju kui saab. Minna ATV-ga metsa. Minna seenele, kasvõi üks kord. Või randa. Võtta arbuus kaasa ja süüa seda.

Ja siis oli see Ameerika-reis. Ma polnud Las Vegases käinud. Läksime seal siis kasiinosse, panin 20 dollarit sisse ja vajutasin ühte nuppu, siis teist nuppu. Ja oligi 40 senti järel. Sain aru, et okei, that's not my thing. Ja siis jalutasime eemale.

Siis käisin esimest korda kuulamas Prata Vetrat ehk siis Brainstormi, Läti au ja uhkust. Ühesõnaga, mulle nagu meeldivad sellised väiksed puhkuseampsud. Need on elus olulised. Nagu ka see, et ehkki mul on vähe aega trenni tegemiseks, leian ma selle ikkagi. Et teen kasvõi nädalas või kahe nädala jooksul vähemalt ühe trenni, et ei kaotaks ära seda ühendust tegevusega, mis mulle tohutult meeldib.

Sa jooksed?

Tavaliselt jooksen. Ma elan Tähtveres ja seal on jõupark, nii et teen väligümnastikat. Tõmban lõuga ja kontrollin, et kas ikka jaksan viis korda tõmmata.

Jaksad?

Isegi rohkem jaksan.

Kas sa vahel väsinud ka oled või?

Muidugi. Ma olen praktiliselt terve suve väsinud. Praegu ma olen ekstra heas kohas, sest olen mitu päeva väga hästi maganud ja eile käisin trennis. Lihtsalt pidin valmistuma selleks nädalaks, sest mul on seitse kontserti ja õhtujuhtimist ees. Selleks peab olema vaimselt puhanud.

Aga vahepeal tuled kuskilt kell kolm öösel. Näiteks Roostalt. Ja pead startima kell seitse hommikul Tartust Setomaa poole. Pesed siis öösel hambaid ja mõtled, et küll need on nõmedad hetked. Aga noh, suvel on päike kõrgel, kannatad ära. Aga tervisele see kindlasti pikas perspektiivis hakkab.

Sa tõredaks ei muutu nii? Inimesed on kuidagi harjunud väga rõõmsa Jalmariga.

Nii ja naa. Kindlasti on mul ka momente, kus ma nii meeldiv ei ole. Nendel hetkedel, kus ma olen väsinud, olen ma ekstreemselt… nõudlik (see sõna tuleb suust välja ekstra aeglaselt). Aga ma olen seda endaga ka. Ma ei saa olla juht, kes tuleb ise hiljem kohale ja siis hakkab nõudma, kuidas asjad peaksid olema. Muidu oleksin sihuke ilge m…

Aituma!

Palun.