Eesti loodusmuuseumis avati 63. seenenäitus, "Ringvaate" saatejuht Jüri Muttika käis muuseumi töötajate ja vabatahtlikega seenemetsas, et näituse valmimisele omapoolne panus anda.

Seenetargad korjavad seeni lusikaga, sest nii on kõige lihtsam kogu seen kätte saada ja välistada, et seenekorvi ei satuks söögiseene asemel mürgine seen.

"Kui palju vihma sajab, võivad punased täpid kärbseseene pealt ära kaduda, vihm loputab maha. Kui on kahtlus, kas on pilvik või kärbseseen, tuleb koukida kogu seen samblast välja. Kärbseseene kõige olulisem tunnus on tupp, mis on seenejala ümber," selgitas eesti Loodusmuuseumi 63. seenenäituse kuraator Jana-Maria Habicht, miks võib juhtuda, et punane pilvik läheb punase kärbseseenega segamini.

Seenemetsas on väga palju erilisi seeni. "Nuijalg-lehtrik on söödav seen, aga seda ei ei tohi alkoholiga koos süüa, sest siis saad paraja mürgituse," tõdes Habicht.

Seenenäitusele sobivaid seeni otsivad metsas ka vabatahtlikud. "Nägin üleskutset, et on tulemas seenenäitus ja tulge korjame metsas kõik seened ära," selgitas seenekorje vabatahtlik Kristel Klink. "See ongi seenenäituse juures tore, et saad minna metsa ja kõik seened ära korjata. Minu kõige eksootilisem leid eile oli must torbikseen, mis näeb välja nagu must kukeseen, mina ei ole seda metsas seni kohanud," nentis Klink.

63 aasta jooksul on seenenäitus ära jäänud vaid paaril korral, kui metsad on seentest täiesti tühjad. "Teist aastat praktiseerime seda, et vabatahtlikke kampa kutsuda, sel aastal on meil abilisi erakordselt palju, 30 inimest," ütles loodusmuuseumi direktor Heidi Jõks. "Pärast näitust viime kõik seened mets tagasi."

Jõksi sõnul on tema juba väga oskuslik seenetundja, sest viimati koosnes tema tehtud seenekaste 15 erinevast seeneliigist. "Minu lemmik on harilik kivipuravik, millest ma teen carpacciot. Viilutan seene ära, panen taldrikule, juurde lisan natuke oliiviõli, soola, pipart, parmesani, väike rukolaleht ja on imeline roog," lisas Jõks.