Raadio 2 vestlussaade on nüüdseks võtnud enda alla mõlema rahvaomakaitsja elust vähemalt pool. Selle aja jooksul on meesteni jõudnud palju kuulajate kingitusi ja jõuab siiani.

"Me suvel puhkasime, lähme täna raadiomajja ja võtame ära need kingitused, mis meile suvel saadeti, ja saadetakse veel juurde. Inimesed, ettevõtted, asutused juba kirjutavad ja küsivad, et miks juba saade ei käi, millal saade algab ja kuhu tuua kingitused. See kõik läheb edasi," sõnas Juur.

"Asutuste laod on täis. Lihtsalt pole võimalik olnud kõike välja saata," naeris Kivirähk ning lisas, et mehed kingitud hobuse suhu ei vaata ning kingisoove ei esita.

"Niimoodi ei sobi kaubelda. Mida fännid meile heast südamest toovad, selle võtame suure rõõmuga vastu. Me ei kauple ega palu midagi. Korra elus olen vist tõesti andnud vihje, et mul on sibulakoored otsa saanud ja ma ei saa lihavõtte ajal mune värvida. Siis mulle saadeti praktiliselt kartulikotitäis sibulakoori. Mul on siiamaani alles," rääkis Kivirähk.

"Mulle meenus, et me rääkisime sellest, kuidas Jüri Ratas oli saanud valmis ilusa valimiskomplekti ja olime väga ootel, millal see meieni jõuab. Kohe, kui olime sellest rääkinud, saatis Jüri Ratas meile mõlemale ilusa suure kasti asju," sõnas Juur.

Kellest 30 aasta jooksul kõige rohkem juttu tulnud on, mehed täpselt ei mäleta. "See on nagu rahvalaulikutega, et mida silm näeb, seda räägib," sõnas Juur.

"Mina arvan, et sellistest inimestest nagu seltsimees Stalin, Brežnev, Hitler. Me oleme ju väga suured ajaloohuvilised ja räägime kindlasti ajalooraamatutest palju rohkem kui tegevpoliitikutest, kes tulevad ja lähevad," lisas Kivirähk.

"Eks me räägime ikka nendest inimestest, kes on jäänud meelde, äratanud tähelepanu. Kes too päev või eelmine nädal midagi on teinud. Kaasaegsetest meil mingeid lemmikuid ei ole," sõnas Juur.

Kuigi maailmaga tuleb kursis olla, siis Kivirähki sõnul tuleb saates kõlav jutt iseenesest. "Selles mõttes tuleb, et kursis ei püsi me asjadega mitte sellepärast, et me saadet teeme, vaid lihtsalt oleme kursis. Huvitav on lugeda uudiseid, sirvida portaale, saada igast asju teada. See ei ole ettevalmistumine saate jaoks," rääkis Kivirähk.

"Ega me ju ka ei tea, kui kokku saame, raadiomajja jõuame ja mikrofonil punane tuli süttib, et mida me rääkima hakkame. Alati on väga huvitav, et mis endal suust tuleb ja mis Andrusel suust tuleb," tõdes Juur.

"Mina ootan huviga, millest Mart rääkima hakkab. Ma ei üritagi midagi ette mõelda. Mõnikord väga harva on isegi mõte, et võiks sellest rääkida, aga siis tegelikult ei jõua selleni iial. Ma olen aru saanud, et mõttetu on ette valmistada," lisas Kivirähk.

"Mart selles mõttes muidugi valmistub saateks, et ta valib alati välja saate muusika. Enamasti kõlab meil Eesti muusika, mõnikord ka biitleid või rollinguid. Mardile saadetakse väga palju uut Eesti muusikat ja tänu sellele mina, kes ma mitte midagi muusikast ei tea, tunnen juba päris hästi Eesti popmuusikat," naeris Kivirähk.

Kaua saade veel eetris püsib, on meeste sõnul võimatu öelda. "Sest nii, nagu see saade juhuslikult algas, nii ta muudkui käib. Ja kui ta kunagi lõpeb, siis ta lõpeb ka täiesti ootamatul põhjusel. Me ei oska seda öelda. Meil on tore kokku saada, omavahel aega veeta, see on üks viis, kuidas me saame oma sõprust käimas hoida ja see on osa elust. See ei olegi töö," selgitas Juur.

"Kui me alustasime, siis me ei osanud kindlasti arvata, et me teeme 30. hooaega ja praegu ei oska me ka öelda, kui kaua me veel teeme," lisas Kivirähk. "Pidime lihtsalt ühel suvel tegema kolm kuud saadet ja nüüd on 30 aastat."