Peagi algav suvi on Kertu Jukkumi jaoks erakordne, sest ta tervitab oma esimest last. Saates "Hommik Anuga" uudise teatavaks teinud Jukkum rääkis, et lapseootele jäämine oli suur üllatus ja ime.

"Kuna see ei pidanud minu puhul enam väga võimalik olema, siis see oli minu jaoks väga suur üllatus, et ma olen lapseootele jäänud. Ma ärkasin ühel hommikul üles, see oli juhtumisi minu 40. sünnipäeva hommik, ja ma tegin igaks juhuks testi, sest ravi oli algamas. Ja sain teada, et ma ootan beebit," meenutas ta.

Rasedustestil positiivset vastust nähes ei suutnud ta seda esialgu uskuda. "Sellist asja ei saa uskuda. Kui sulle on öeldud, et see ei ole võimalik, siis see ei ole võimalik," kirjeldas ta toonaseid emotsioone.

Viimastel kuudel on ta väga palju mõelnud sellele, milline ema ta olla tahab. "Ma tahan olla ema, kes on pühendunud, kes on päriselt olemas. Laps ei vaja plastikukoormat, vaid lõppude lõpuks vajab ta armastust ja olemas olemist. Kui ma seda suudan täita, ma olen oma eesmärgi täitnud," lausus ta.

Sport päästis hullemast

Hiljuti sai Jukkum valmis raamatu "Elu parim elu", mis räägib loo sporti vihkavast elupõletajast, piiride ületamisest ja eneseleidmisest.

"Mu eesmärk sellega on lihtne. Võib-olla see inspireerib kedagi. Kunagi ei ole hilja. Ükskõik, kas sa oled liikunud, leidnud endas selle. Ja teine asi, see on ju väga lihtne, see teeb inimesed õnnelikuks. Ma tahaks, et oleks õnne rohkem," rääkis Jukkum, mis pani teda raamatut kirjutama.

Tema sõnul on õnn pingutuse, aga ka kannatuse tulemus. "Mulle tundub, et meie elu on liiga lihtne. Meil on liiga palju mugavust ja me ei oska seda enam hinnata. Mulle tundub, et me peame ennast sundima mingisugustesse raskustesse ja kui me sealt väljume, oleme iseenesest õnnelikud," lausus ta.

Kuigi tänaseks on Jukkum tuntud spordientusiast, pole see alati nii olnud. "Mulle meeldis ainult võistlustants ja seda ei olnud võimalik väikeses Jõgevamaa külas harrastada. Ja mina otsustasin, et ma ei tee siis midagi. Teine asi on see, et ma olin väga haige ja nõrk laps. Kui sa ei jõua või ei oska ega suuda midagi teha, siis sa ei taha ka harrastada neid asju," meenutas ta.

Olukord muutus siis, kui talle tehti 20-ndatel keskel ettepanek triatlonil osaleda. "Selles hetkes sai kõige määravamaks see, et inimesed naersid mu üle, et sa ei saa ju minna, sa ei jõua joosta ega oska ujuda. Mul tekkis selline vastupandamatu soov näidata selle jonnakusega, et mina ka suudan," meenutas ta.

Raamatus kirjutab Jukkum, et kui teda poleks triatlonile kutsutud, oleks ta praegu kas surnud või piinlikult funktsioneeriv alkohoolik.

"Sellest ajast on möödunud 15 aastat, aga me ei saa üle ega ümber, et meie keskelt on lahkunud väga palju säravaid meelelahutustähti. Ja võib-olla me räägime liiga harva, mis selle taga on. See tundub hästi seksikas, ilus ja äge, kui klaas on täis ja peod on hommikuni. Mina olen väga kirglik inimene, mulle väga meeldis pidutseda, võisin vabalt viimasena peolt lahkuda ja homme jälle kohal olla, aga selle taga on tihti kiiresti kujunev sõltuvus. Ma olen täitsa kindel, et kui ma ei oleks sattunud omamoodi teise sõltuvusse, siis ma oleksin kindlasti tänaseks joodik, aga võib-olla ka surnud."

Spordi puhul meeldib Jukkumile hea tunne, mis sellega kaasneb. "Ma olen ikkagi väga laisk inimene ja mulle meeldiks mitte midagi teha, aga ma sattusin sõltuvusse sellest tundest, mida liikumine tekitab. Mul on viimased kuud väga raske olnud, sest ma ei tohi liikuda. See on tõesti pööraselt keeruline. Aga minna ja joosta 40 minutit ning ma lihtsalt olen õnnelikum inimene," nentis ta.

Jukkum hoiatab inimesi aja ja heaolu raiskamise ees. "Meile küll meeldib süüdistada arste, süsteeme või kõiki teisi inimesi, aga esimene küsimus on see, et mida me ise oleme enda jaoks teinud. Kui vaadata, kus ma alustan, siis ma ei teinud enda jaoks mitte midagi selleks, et olla paremas tervislikus vormis. Ja see, kuhu ma jõuan, on iseenda poolt investeeritud," rõhutas ta.