"Esimene asi, mis mulle kohe pähe tuleb, on see, et me oleme niimoodi kasvatatud, et pole hullu, tunneli lõpus on valgus, aga seal ei ole mitte mingit valgust. Sul ei ole mitte mingit arusaamist, mis ja kuhu edasi. Su aju blokeerib ära kogu su mõtlemise selle kohta, kes sa oled, mida sa teinud oled ja mida sa üldse elus teha tahad," kirjeldas läbipõlemist teletoimetaja Krista Lensin. "Sa oled justkui kadunud enda sisse."

Lensini sõnul on inimestel läbipõlemise tundemärgid pikka aega, aga me ei pane seda lihtsalt tähele. "Arusaamine, et see on läbipõlemine, tuli siis, kui lamasin kodus põrandal maas ja ila tilkus suust ja ma ei olnud võimeline sealt püsti tõusma. Nii see kestis nädalaid, kui ma ei olnud võimeline eksisteerima. Pidin sellele mingi nime panema, et see ei ole depressioon, see oli minu jaoks palju hullem asi ja see oli läbipõlemine," meenutas Lensin kohutavaid hetki.

Pikki aastaid oli Lensin ajakirja "Kroonika" peatoimetaja, oli ise ka seltskonnaajakirjade kaantel. Ühel hetkel anti talle teada, et töö ajakirjas on otsa saanud.

"Mul olid siis ka juba väga-väga rasked aastad olnud oma pere ringis, vaimse tervisega olid meil probleemid. Ühel päeval Käsmus, ise laval olles, hakkas mul kõrvus vilisema ja silme ees läks kirjuks. Lavalt maha tulles ma lihtsalt kukkusin kokku ja järgmised poolteist aastat ma enam püsti ei saanud. See on nii õõvastav, mis sinuga toimub. Hirm, sest sa ei saa aru, mis sinuga toimub," kirjeldas ta.

Lensini sõnul oleme ju kõik õppinud elama maskiga. "Mul pole häda midagi, kõik on ju hästi. Natuke rohkem meiki peale ja läheb! Me ei tunnista endale seda, et tegelikult me oleme eluohtlikus seisundis ja mina olin seal juba ammu. Kõige hirmsam oli see, et ma ei mäletanud mitte ühtki asja, mida ma elus olen teinud. Mul oli hirm, et ma ei saagi enam toast välja. Miks ma üldse välja lähen, kui mul pole mitte kellelegi mitte midagi rääkida. Minust kui inimesest ei ole mitte midagi alles."

"Nii palju mul oli oidu tol hetkel, et panin kella helisema selleks ajaks, kui mu tollane elukaaslane ja tütar koju tulid, et ma sain sealt põrandalt püsti ja tegin näo, justkui ma olen terve päev telekat vaadanud. See on kõige suurem viga, mida inimesed teevad. Peab leidma kellegi, kes sind kuulaks ja kellele sa saad need veidrad tunded ära kirjeldada," on ta tagantjärgi targem.

Lensini sõnul aitas teda aeg. "Teatud määral on see ka lein. Töö kaotus ja kõik hakkas lõpuks üles tulema. See tuleb ära elada ja tõesti puhata. Mind aitasid sõbrad ja lähedased, kelle toetusel ma hakkasin natuke toast väljas käima. Ja lõpuks Kaupo Karelson, kes võttis mind "Maskis laulja" saatesse, mida ma alguses tegin käte värinal ja paanikahoogudes. Täna ma olen püsti ja väga õnnelik, et see on tehtud."