"Tööõnn on eaülene. Sellist asja ei ole, et oled liiga vana ja ei või tunda end väärtusliku ja olulisena," ütles psühholoog ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa.

Ta on praktika ja elukogemuse käigus tuvastanud, mida inimesed päriselt igatsevad. "On kolm komponenti selles retseptis. Inimesed tahavad, et nende tööst jääks jälg, mille üle uhke olla. Kuna meil on ajapikku tulnud nii palju juurde virtuaalseid töökohti või üldse abstraktset tööd, kus ei saagi justkui näppu peale panna, mis siis valmis sai, siis see tekitab ka läbipõlemist ja tühjusetunnet."

Teine komponent on see, et ma tahan tunda teise inimese silmadest, et tema elu läks paremaks tänu minule. "Ehk siis ikkagi see tunnustamine."

Kolmas komponent, mis psühholoogi tehtud pikaajaline uuring välja tõi ning seda on varasem teaduskirjandus Saar-Veelmaa sõnul ka tõendanud, et tegelikult me soovime endakujulist elu ehk maakeeli ma tahaksin olla võimalikult mina. "Ega me ikka väga ennast kuskile kasti suruda ei taha," muheles ta.

Idamaine mõtteviis karjäärist koosneb astmetest ja algab see ettevalmistavast faasist, kus me õpime ja arendame ennast.

"Siis, väga oluline, tuleb perekonna ja kogukonna fookus. Me ei ole sündinud siia ilma üksi, rõhk on sellel, kellega ma üldse koos teen, kuidas ma loon elutähtsaid suhteid enda ümber, kuidas ma oma lähedasi teenin. Kolmas samm on siis vaimne kasv, mis võib tulla läbi selle, et ma saan spetsialistiks, aga see võib tulla ka läbi selle, et sul on loovad anded ja sa realiseerid end hoopis läbi selle või sa oled võimeline võtma rohkem vastutust," tõi psühholoog välja.

"Neljas ja kõige olulisem samm on aeg anda tagasi. Mitte mina, mind ja kõhualune täis kraapida kulda ja saavutusi. Ma näen, et Eestis inimesed alateadlikult jõuavad sinna faasi oma karjääris. Tegelikult on meil see olemas, et me tahame anda tagasi," tõi psühholoog välja. "Aga kas me alati leiame neid kohti elus, kas me julgeme, see on eraldi küsimus."

Ülekoormuse ja -pinge tõttu on inimesed hakanud endas kahtlema. "Kui on suure vastutusega töö ja ei ole piisavalt tagasisidet, töökultuur ei toeta, hakkavad inimesed endas ebanormaalselt palju kahtlema. Kogu aeg on närv sees. Hakkan veel rohkem pingutama ja siis tekib läbipõlemine. Eraldi teema on veel töötüdimus, see on, kui ma teen korduvaid tööülesandeid, mis mind enam ei arenda," tõi Saar-Veelmaa välja.

Psühholoog tõi välja omaloodud platvormi HappyMe, kus mõõdetakse tööõnne. "Suhe peaks olema 80 protsenti meeldivaid ja toredaid tööülesandeid ja 20 protsenti talub inimene häirivaid tööülesandeid. Mis seal siis juhtub, on see, et mittesobivate ülesannete tegemisel hakkame ülemääraselt kasutama tahtejõudu. Kogu aeg pean ennast kokku võtma, aga tahtejõud on nagu lihas, mis väsib lõpuks ära."

Saar-Veelmaa sõnul ei jaksa lõpuks kodus enam meeldivaidki asju teha. "Mul pole näiteks enam energiat oma armastatule öelda, et lähme Argentina tantsu kursustele. Tahaksin lihtsalt räntsatada diivanile ja vahtida mingeid sarju. Elusus hakkab meis lõpuks ära kaduma. Soomlased on leidnud, et õnneks on võimalik neid häirivaid ülesandeid ära kaotada või ümber disainida," tõi Saar-Veelmaa välja.

Teine asi, mis HappyMe uuringutest välja on tulnud, on töösuhete olulisus. "Negatiivne on ajule oluliselt tugevam kui positiivne. Kui tuleb kolleeg, kes lihtsalt nähvab või kirub midagi, ütleb töö või teise kolleegi kohta midagi nõmedat, siis piltlikult öeldes vajab negatiivne info kümmet positiivset episoodi sinna otsa, et seda tasandada. Tihti ongi töökultuur siis toksiline. Töökeskkonnas algab kõik juhist," tõdes Saar-Veelmaa.

Psühholoogi sõnul ei piisa võib-olla ainult sellest, et me õpime matemaatikas valemid pähe ja teeme keemias katseid, kui me ei vaata iseenda sisse, kui me ei tunne iseennast, oma tugevusi, mis see minukujulisus siis on. "Või milline minu unistus on lihtsalt uiu ja milline vääriks järgimist. Need on eraldi oskused, millega me peaksime hakkama saama. Meil ei ole praegu põhjalikku ja läbivat karjääriõpet ja see teeb noored üsna ärevaks, nad on üsna segaduses."

Psühholoog toob välja, et õnneks on meil elukestev karjääriõpe ning tema julgustab noori alati valima valdkonda, kus on nende kirg sel hetkel. "Kuni 33. eluaastani on Odüsseuse aastad, eneseotsingu aastad, me ei peagi olema valmis ja pigem on vahva, et me saaks katsetada ja proovida. Pole hullu, kui mõni õpe jääb pooleli, hullem on see hambad ristis läbi teha, sellest läbi põleda ja alles siis avastada, et see ala mulle üldse ei sobigi.