Dagmar Lamp: lastekaitse on mu peret raskel ajal väga palju aidanud
Kirjanik ja blogija Dagmar Lamp rääkis Vikerraadios oma lapsega seotud vaimse tervise kriisist, mil ta ei tulnud olukorraga toime ning pöördus abi saamiseks lastekaitsesse. Lamp julgustas vanemaid lastekaitsega ühendust võtma, kui tahad oma lapsele parimat ja endal ei ole selleks ressurssi.
"Ma olen lastekaitse püsikülastaja, kuldklient, mis kõlab võib-olla kohutavalt ja tekitab inimestes alati ehmunud nägusid, kui ma seda ütlen, sest see peaks nagu mingi ropp asi olema, kuidas sa julged sellest rääkida," ütles blogija, kolumnist ja kirjanik Dagmar Lamp.
Esmakordselt puutus Lamp lastekaitsega kokku siis, kui läks lapse isast lahku. "Palju rohkem on mul lastekaitsjatega kogemusi viimased paar aastat, olen seda süsteemi seest väga lähedalt näinud. Aga ka kümme-kaksteist aastat tagasi olid need ametnikud kõik väga suurepärased ja mis peamine, nad ei võtnud minu ega mu lapse isa poolt, vaid mu lapse poole ja see ongi minu meelest lastekaitse üks põhilisi eesmärke," selgitas Lamp.
Ta meenutas, et kaks ja pool aastat tagasi juhtus tema lapsega üleöö midagi, mida ta ise nimetas vaimse tervise kriisiks. "Mul oli täiesti funktsioneeriv ja iseseisev laps, kuni ühel hommikul ei suutnud laps enam kooli minna."
Ta pöördus kiirelt lastekaitsesse, sest ta ei tulnud ise olukorra lahendamisega toime. "Minu peas on see väga loogiline, et kui mul on olukord, kus ma ei saa hakkama, siis pöördun lastekaitsesse, kes tuleb mulle appi," lisas Lamp.
Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem oskab Lamp öelda, et tegemist oli autistliku läbipõlemisega, lapsel on nüüdseks ka diagnoos. "Teekond selleni oli aga väga pikk ning lastekaitse tugi on sel teel olnud väga oluline."
Lastekaitse pakkus erinevaid võimalusi lapse aitamiseks, alates ühistest aruteludest ning suunamisest Rajaleidjasse kuni selleni välja, et lastekaitsja toetas ka teda ennast, öeldes, et ta ei ole läbikukkunud ema. "Minu jaoks ei ole lastekaitsja vaenlane, vaid ma lähen neilt abi küsima ja ma tahan nendega koostööd teha."
Lapse koolitõrkega hädas peresid on tänapäeval väga palju, aga sellest ei räägita, sest siis oled sa justkui läbikukkunud ema. "Peab nägema võimalusi, mitte takistusi," lisas Lamp. "Mul läks endal kaks aastat aega, et üldse jõuda autistliku läbipõlemise väljendini ja kogu selle olukorra mõistmiseni."
Kui sa tahad oma lapsele parimat ja sul endal ei ole selleks ressurssi, siis on Lampi sõnul täiesti normaalne küsida abi. "Kui vanasti kasvatati lapsi suurtes külades, siis tänapäeval on lapse kasvatamine tihti vaid ühe vanema õlul ja pole reaalne alati kõikide probleemidega üksinda hakkama saada," tõdes ta.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe