Varem on Raal ja loodusajakirjanik ning kirjanik Kristel Vilbaste kirjutanud koos raamatuid ravimtaimedest, aga nüüd panid raamatu "Meie mürgiseimad taimed" kaante vahele 21 Eesti looduse kõige mürgisemat taime, mis võivad nii mõnegi looma kui ka inimese elu lõpetada.

Raamatus on selgitatud, kuidas iga mürgitaim toimib ja kuidas mürgitus mõju. "Meile on öeldud, et nüüd on enesetapjate käsiraamat välja antud, aga ei ole. Päris kindlasti. Esimesed kolm ravimtaimedele pühendatud raamatut olid kirjutatud selleks, et tutvustada taimi, mis inimestele head teevad. Esimest raamatut koostades vaidlesime selle üle kõvasti. Mina ütlesin, et ühtegi mürgist taime me sisse ei pane. Teises olid juba sees. Aga tegelikult ei saa mürgistest taimedest mööda vaadata. Suuremas osas on need meil kõik aias," selgitas Vilbaste.

"Taimedega ka iseenese mürgitamine on väga piinarikas. Ei soovita kellelgi kasutada seda. Küll armastavad neid taimi väga krimikirjanikud ja meie uues teleseriaaliski on sees taimedega mürgitamine. Nii et see on popp teema," selgitas Vilbaste.

Kõige rohkem muret valmistab Vilbastele sabiina kadakas. "See oli ka üks põhjus, miks me seda raamatut kirjutama hakkasime. See on erakordselt hull taim. Üks mu sõber raius seda taime väga kuumal päeval välja. Neid aure tuli tohutult palju üles ja ta sai väga kõva mürgituse. Teda ei osatud isegi EMO-s aidata, öeldi, et gripp on. Nii et me tegelikult ei tea. Tegelikult ei tea me ka seda, et sabiina kadaka istutamine palavate Lõuna-Euroopa maade linnahaljastuses on keelatud. Sellepärast, et kui rasedad naised nende lähedal istuvad, siis tekib abort," hoiatas Vilbaste.

Raal tõi välja oleandri, mis on ilusa olemisega, aga tegelikult ohtlik. "Reisides ringi vaadates võime näha, et oleandrit on tohutult palju. Minu nägemuses on ta nagu kaunis noor naine, keda on võimatu mitte märgata. Aga oi, ta on karm. Juba üks ainus leht võib kohale tellida orkestri, kes kurba viit mängib," toonitas Raal.

Raal märkis, et mürgituse tekitamiseks vajalikud kogused võivad sõltuda olukorrast. "Need ei ole väga täpselt teada. Inimesed on erinevad, situatsioonid on erinevad ja ka elavas looduses, kus need taimed kasvavad, esineb genotüüpe. Nii et tegelikult on küllaltki raske tuua välja täpset kogust," selgitas ta.

Märkimisväärne on ka kaunis kevadekuulutaja piibeleht. "Ravimtaimede esimeses osas ma kirjutasin, et ei ole võimalik leida maikellukest, millelt leiaks kümme marja, mille söömise tagajärjel laps ära võib surra. Nii paljude marjadega maikellukesi tollal ei leidnud. Laps ju võtab ikka seda, mis on atraktiivne ja ilus. Maikelluksel on sellised oranžid marjakesed. Aga viimased soojad suved on toonud kaasa selle, et kõik on oranž. Samas jällegi kardetud näsiniini marju ei olnud eelmine aasta üldse," rääkis Vilbaste.

Raal lisas, et õnneks on looduses kuidagi nii välja kujunenud, et suuremalt jaolt tõsiselt ohtlikud taimed ei meelita ennast sööma. "Nad on küllaltki kehvale maitsele," tõdes ta.

Kõige hirmsam taim on käoking. "Käoking on ikkagi tipp. Seda peetakse Euroopa kõige mürgisemaks taimeks. Õnnetus on selles, et kui käokinga mürk kiiresti mõjuks, oleks mingis mõttes hästi, aga õudus peitubki selles, et ta mõjub väga aeglaselt, halvab ära hingamislihased, samal ajal kui mõistus püsib selge. Inimene saab väga hästi aru, et ta tahaks hingata, aga lihtsalt lihased ei tule järele. Ta teab, et ta lämbub ja tagasiteed ei ole," nentis Raal. Kuigi ajaloos on käokinga kasutatud valuvaigistina ning see on kasutusel ka homöopaatias, siis kodus taimega eksperimenteerida Raal ei soovita.

"Mainimist võiks leida ka see, et ilmselt on kõik kuulnud seda väidet, et "iga ravim võib olla mürk ja iga mürk võib olla ravim", sõltub ainult annusest. Tegelikult on pool sellest väitest õige, pool vale. Tõepoolest iga ravim võib muutuda mürgiks suure annuse korral, kuid iga mürk ei suuda siiski ravim olla. Üks selline näide on riitsinus või selle põhitoimeaine ritsiin, mis on küll puhtalt mürk ja mingit ravimist sellest ei saa," hoiatas Raal.

Vilbaste sõnul on huvitav, et seda on hakatud Eestis kasvatama. "Viimasel ajal väga paljud noored pereemad, kes on aianduskoolidest läbi käinud. Mina tõin ka endale tütre käest taime ja kasvatasin teda aias. Aga Eestis ta ei kasva nii suureks ja ilusaks. Samas on riitsinus üks kõige õlirikkamaid taimi, vanasti kasutati seda õli rahvameditsiinis väga palju, aga seemneid ei tohiks kindlasti süüa. Silmatilkades on näiteks seda sama riitsinuse õli väga palju sees," tõdes Vilbaste.

"Riitsinuse õli on küllalt tugev kõhulahtisti, mida muide on Mussolini režiimi ajal ära kasutatud. Kommunistidele on seda vägisi sisse joodetud, aga seal on väike nüanss, et see rõõm nii ruttu ei saabu, selleks kulub neli kuni kuus tundi enne, kui ta mõjuma hakkab," lisas Raal.

Raal ütles, et tema ühtegi raamatus esitletud taimedest proovinud ei ole, aga Vilbaste kaudselt ühte on. "Tubakat ma olen proovinud. Küll suitsetanud, mitte söönud."