"Kõigepealt tuleb vaadata kullerkuppude elupaikasid, sest kullerkupp elab niisketel niitudel, pärandniitudel, niisketes metsades, nende kõigi pindala on aga viimasel ajal vähenenud ja seisund halvenenud. Neid mõjutab nii kuivendus kui ka liiga intensiivne põllumajandus. Kullerkupp ei talu liiga intensiivset niitmist, samuti hävivad kullerkuppude kasvukohad asulate arenduse käigus," ütles Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Liisa Rennel.

Inimesed mäletavad veel neid kuldseid niitusid, ja tihti tuntakse Renneli sõnul huvi, miks neid enam ole. "Neid oli ju nii palju, et neid sai sületäiteviisi korjatud, nüüd on neid vaid üksikud puhmad või on nad sootuks kadunud."

Keskkonnaagentuur kutsus ellu kampaania kullerkuppude märkamiseks looduses.

"Kullerkuppudest tuleb foto teha ning saata meile, eesmärk on vaadata, kui palju neid alles on jäänud, palju puhmikuid kasvab ja võrrelda neid varem kogutud andmetega," selgitas Rennel.

Kullerkupud on osa ühe generatsiooni osa lapsepõlvest. "Ta on visuaalselt ilus, jääb silma ja teda on lihtne ära tunda. Võib-olla ka see, et ta meenutab päikest ja kevade tulekut, mis on ju helge aeg," tõi Rennel välja, miks kullerkupu ilu igatsetakse.

"Kui kullerkupu leiukohas on üksikud taimed, siis pigem ma seda lille ei korjaks, aga kui on ikkagi kullerkupuväli, siis miks mitte korjata. Ega Hollandist tulpide toomine pole kuidagi keskkonnasõbralikum," lisas Rennel.

Info kullerkupupiltide kogumise kohta on leitav loodusveebist.