Peeter Volkonski sattus Propellerisse bändi esimese solisti Urmas Alenderi asendajana. "Nõgisto ütles Alenderile, et vali kas Ruja või Propeller ning keelas tal Propelleris esinemise ja siis jäi põhilauljaks Volk," meenutas bassimees Priit Kuulberg.

Bändi tunnusjooneks on see, et nad ei tee üldse proovi. "Ühe või kaks proovi tegime siis, kui Aneta tuli trummi mängima. Enne seda tegime proovi 1980. aastal," täpsustas Kuulberg. "Me ei proovi, me esineme."

Volkonski sõnul on see ka põhjus, miks viimastel aastakümnetel bändi repertuaari ainult neli ja pool uut lugu on lisandunud, sest bändipoisid ei viitsi proovi teha.

"Bändi esimene esinemine oli Kalevi spordihallis, kus oli üritusesari "Mood ja muusika", ja seal juba tekitasime furoori," muheles kitarrist Ain Varts.

Laulja ja flöödimees Peeter Malkov meenutas, et Kuulbergi juures sai käidud muusikat kuulamas ning ideid ammutamas. "Tal oli selle aja kohta väga hea fonoteek. Sealt tekkis ka mõte, et paneks sellise laheda bändi kokku."

Nõukogude võim pani bändi 11 aastaks keelu alla ning bänd ei tohtinud mitte kuskil esineda. 1980. aasta 22. septembril toimus Kadrioru staadionil ETV ja Eesti Raadio legendaarne jalkamatš, mille poolaja magnetiks oli Propeller. Staadionil oli 7000 inimest. Noored jooksid bändi ette näppu viskama ja mässumeel muudkui tõusis. Jalkamängu lõppedes bändil enam esineda ei lubatud ning publik hakkas laamendama.

"Tänu Eesti NSV ministrite nõukogu juures olevale tele- ja raadiokomitee idiootidele läks asi käest ära, kes suutsid korraldada totaalse skandaali," meenutas Kuulberg. "Ega rahvas ei tulnud jalgpalli vaatama, nad tulid meid kuulama. Propeller sisuliselt lõpetas tegevuse sellega."

"Lood korjati raadiost kõik ära. Lood olin mina kõik lindistanud öösiti raadiomajas. Pärast seda tuli suur uurimine, kuidas Propeller üldse sai lindistada. Eks ma käisin aru andmas raadio partorgile mõnedki korrad, et mis, kus ja kuidas," sõnas laulja ja helimees Peeter Määrits.

Suur osa bändi populaarsusest põhineb Malkovi sõnul Volkonski teatraalsusel, mis paljudele meeldib.

"See lugu, mida mängima hakatakse, sinna ette käib alati mingi läbimõeldud meenutus," sõnas trummar Aneta Varts, kes ühines bändiga 12 aastat tagasi, mil tema isa Ivo Varts 2013. aastal suri. "Ma olin siis 17-aastane tüdruk ja see pani mind mõtlema, kas ma üldse saan sellise asjaga hakkama. Olin trumme enne mänginud, aga mitte sellist musa. Natuke aega seedisin, aga võtsin selle vastutusrikka rolli üle."

"Igal kontserdil toimub ise asju. Oleme esinenud ka Pärnu kirjandusfestivalil, kus on väga intelligentsed inimesed, me siis ka vastavalt musitseerime. Iga kontsert on etendus," tõi Kuulberg välja.

"Me oleme nagu elu, justkui oleks kõik sama, aga 45 aastat on mööda läinud," muheles Volkonski.