1976. aastal tele-ekraanile jõudnud telelavastusele "Kuidas kuningas kuu peale kippus" muusikat kirjutades oli Volkonski lavakunstikooli 7. lennu üliõpilane.

"Ansambel "Ruja" salvestas need lood ja sellest telelavastusest sai üldse alguse nii minu roki kui ka rolli karjäär," muheles näitleja, lavastaja, kirjanik, tõlkija, laulja ja helilooja Peeter Volkonski.

"Suhtlesin väga palju muusikutega, Mustonen, Kaljuste, Rannap, tegime igasuguseid asju koos," meenutas Volkonski. "Mu isa oli 1973. aasta kevadel lahkunud Nõukogude Liidust, aga oma rahvaste muusika plaadid oli ta jätnud oma vanamuusikaansambli löökpillimängija Mart Pekarskile, kes muidu neid plaate kellelegi välja ei andnud, ainult mulle andis. Nende plaatidega algas koostöö ühe raadiosaate raames helilooja ja muusikateadlase Leo Normetiga."

Volkonski otsis raadiosaate jaoks välja luuletused ja muinasjutud ning tõlkis need eesti keelde. "Normet käis Indias ja sai seal juhuslikult tuttavaks ühe inimesega, kes hakkas talle saatma rahvaste muusikaga plaate."

Koos tegid Volkonski ja Normet 110 saadet. Saatesarja pealkiri oli alguses "Kauged rahvad muusikas" ning seejärel "Maailmarahvad muusikas".

"Pealkiri muutus seetõttu, et mängu tulid ka sotsialismimaade ja Nõukogude Liidu rahvad ja need ei saanud kuidagi olla kauged," muheles Volkonski. "Tol ajal oli nii, et Soome oli kauge maa, aga Usbekistan lähedane."

Volkonski töötas Noorsooteatris, Vanalinnastuudios, kuni sai täieliku avaliku esinemise keelu. "Täpselt ei tea, mille eest ma selle käskkirja sain, mis on dateeritud 1984. aasta 12. aprilliga. Seal oli kirjas, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele on näitleja Peeter Volkonski suhtunud kergekäeliselt autorite tekstidesse," meenutas Volkonski. "Polnud korduvaid meeldetuletusi, mis tähendab kergekäeliselt, milliste autorite millistesse tekstidesse?"

Volkonski on püüdnud arhiivist otsida, mille põhjal see käskkiri talle anti, aga hiljem pole leitud enam ka seda käskkirja. "Seltsimees Lott, kes käskkirja välja andis, on minu teada veel elus, peab Pärnus pensionipõlve, äkki tema mäletab."

"Propelleri kontserdil käib neli põlvkonda, kõik teavad sõnu ja laulavad kaasa," on Volkonski oma fännidele tänulik.

"Mind ikka kisub näitelavale. Kunagi ütles Kaarel Karm, et näitleja on ju nagu siga. Ega siga pole loll loom, siga õpib kõik trikid selgeks, aga kui tal need selged on, tuleb välja, et ta ei jaksa neid enam teha," muheles Volkonski.

Volkonski tõi välja, et etnilisi mütsikesi, mida ta alati kannab, on tal kodus üle 50. "Mütsikandja võib anda igale mütsile ise mingisuguse sõnumi, sest see on ju siin meie aju ümber ja eks ta talletab võnkeid."

Kirjeldades oma praegust enesetunnet, ütles Volkonski, et tunneb ennast aeg-ajalt valusalt. "Oligi see, et kui sa esimest korda seda sõna kuuled, ajab see naerma. Aga kui avastad, et Propelleri kontserti on mõistlikum istudes teha, siis saad aru, mis see sõna tähendab. Oli naljakas ka, kui esimest korda tuli sõnum, kas pangast või näitlejate liidust, et sa oled nüüd seenior. Muidu olen endiselt huviline ja hakkamas. Seljajamad on hakanud ikka väga kõvasti tunda andma, aga kurta pole midagi. Olen praegu järjekorras, ootan füsioteraapiat ja siis vaatame, mis neurokirurg ütleb. Tuleb lihtsalt teha, mis arstitädi ja arstionu ütlevad."