Oskar Rohila on oma elus paljutki näinud, kuid aprilli esimesel päeval toimunud liiklusõnnetus, kui 71-aastane meesterahvas talle autoga majja sõitis, võttis ta siiski sõnatuks. Hoog oli nii suur, et sein nihkus mitu sentimeetrit sissepoole.

"Mina olin juba õhtust söönud ja olin pikali, lasin leiba luusse. Kui igavene mats käis, siis jooksin välja vaatama. Siis olid juba siia jõudnud päästemehed, politsei ja esmaabi. Rahvast oli siin palju," meenutas ta "Ringvaates".

Rohila on olnud kogu elu kõva töömees. Juba enne kooli käis ta karjas ja hiljem õppis tisleriks ning töötas samas ametis veel kümme aastat peale pensionile minekut. Ka oma Ilu puiesteel asuva maja ehitas ta oma kätega. Majja kolis ta koos abikaasa Meeri, poja ja tütrega 1952. aastal.

Meeriga oli ta abielus 63 aastat. Abikaasa surmast möödub tänavu 15 aastat. "Meie ei riielnud kunagi. Kui mõnikord oli midagi, mis ei klappinud, siis me ei rääkinud," avaldas ta pika kooselu saladuse. Ta tõdes, et abikaasa surmaga oli esialgu keeruline leppida. "Aga teist võimalus ei olnud. Mul ei olnud isu ka, et kedagi siia juurde tuua."

Kui üksilduse tunne peale tuleb, mõtleb Rohila kõigele, mis on mööda läinud. "Vanast ajast tulevad meelde igasugused asjad, mida sai lapsepõlves ja noorpõlves tehtud ja oldud," märkis ta.

Rohila sündis noores Eesti vabariigis Lääne-Virumaal Palakülas 11. novembril 1921. aastal pere kuuenda lapsena. Kooliteed alustas ta kaheksa-aastaselt Haljala algkoolis ja tarkust taga nõudes marssis ta iga päev maha kümme kilomeetrit. Pärast tööstusõpilaste kooli lõppu Rakveres algas sõda ja viis aastat Vene mobilisatsiooni. Lahingutes sai mees kolmel korral haavata, üks kild on siiani põses.

1949. aastal küüditati ta ema Siberisse, metsas redutanud vend mõisteti 20 aastaks vangi. Ema tuli külmalt maalt tagasi, aga kodu enam polnud. Venna viimane puhkepaik ongi teadmata.

Rohila elu ilusamad ajad möödusid tantsides ja lauldes. "Ma ei osanud veel õieti lugeda, aga tantsimine oli mul juba selge. Tänapäeval inimesed enam ei tantsi, ainult hüppavad," märkis ta. Viimati tantsis ta paari aasta eest jõulupeol.

Ansamblites laulis ta kokku 43 aastat, esmalt Relvavelledes ja hiljem Palusti meesansamblis. "See andis mulle palju hingerahu, kui sai käia ansambliga laulmas. Siis lagunes ansambel ära, mehed surid ära," sõnas ta. Praegu on tal sõpu kaks, kellest üks on üle 85 aasta vana, teine on noorem. "Nii et sõpru mul ei käi. Nädalate viisi ei ole kellegagi rääkida."

Elujõudu annab talle tegutsemine. "Tegevust peab olema," on ta veendunud. Kui varem meeldis talle aias toimetada, siis sel aasta tervis seda enam ei luba. "Aga vaatame, kuidas ravim vähe paremaks teeb," oli ta siiski lootusrikas.

103-aastase mehe sõnul on aga elus kõige olulisem ausus. "Et sa oled aus ja räägid õiget juttu ja ei valeta. Tuleb rahulik olla," jagas ta õpetusi.