"Hakkasin nõukogudeaegseid tätoveeringuid uurima 2019. aastal, sest keegi polnud varem neid uurinud," ütles tätoveerimiskunstnik ja Eesti kirjandusmuuseumi nooremteadur Oskar Poll.

Uurimusest valmis Pollil ka raamat "Isa, ma lasin endale linnu teha!" "Miks inimesed arvavad, et Nõukogude ajal tätoveerisid ainult vangid, on seetõttu, et vangid tegid neid kõige rohkem ja need olid kõige suuremaid ja ilusamad tätoveeringuid. Samas tegid tätoveeringuid ka sõjaväelased, mereteenistuses olevad inimesed ja kutsekoolis õppivad noored, kes tahtsid vange järgi teha," tõi Poll välja. "Vangide jaoks on tätoveering uhkuse sümbol."

Tätoveeringute tegemise üheks peamiseks põhjuseks on see, et tätoveering on mingi kollektiivsuse näitaja. "Gruppi kuulumine, sa olid siis osa grupist. Kindlasti mängis rolli ka see, et neil oli vanglamüüride vahel väga palju aega."

Tätoveeringuid tegid ka naised. "On teada, et naiste vanglas tätoveeriti, aga palju vähem kui meeste vanglas. Naised tegid väiksemaid tätoveeringuid ja rohkem varjatud kohtadesse," selgitas Poll.

"Kõige rohkem on tätoveeritud ankruid. Väljaspool meremehi on kõige popimad elemendid olnud pealuud, deemonid, koletised. Kass oli varga sümbol. Okastraadiga ümbritsetud roos on alaealiste koloonia sümbol. Nõukogude sõjaväes olid populaarsed ka väeosa tätoveeringud," tõdes Poll.

Kui inimesel igav on, hakkab ta Polli sõnul tätoveeringuid tegema ja palju on seepärast ka nalja pärast tehtud tätoveeringuid.

"Usulised sümbolid vanglas ei olnud kuidagi usuga seotud, vaid kuna usk oli Nõukogude ajal üldjuhul keelatud, siis see tähendas vastandumist. Kui naine saatis vanglasse oma pildi, siis vangid lasid selle järgi tätoveerida, kopeeriti ka ajalehtedest ja ajakirjadest nähtud elemente. Üks tüüp lasi endale 1980. aastatel Põhja-Siberis teha vabadussamba," tõi Poll välja.

Vanglates puudusid tätoveerimiskunstnikud, pilte tegid üksteisele tavalised inimesed. "Mina isiklikult pean seda kunstiks," lisas Poll.

Polli sõnul on tänapäeval tätoveeringud rohkem moes kui kunagi varem. "Meil on väga palju tätoveeringute tegijaid ja neid, kes tahavad endale tätoveeringu teha. Me oleme jõudnud sinna, et aina rohkem lasevad endale ka vanemad inimesed tätoveeringu teha. Mul on olnud kõige vanem 70-aastane naine, kes lasi endale tätoveerida väikese roosi."

"Paljudel vanematel naistel, kes tätoveeringut tegema tulevad, on see, et nad on mõelnud selle peale juba väga kaua, aga neil on olnud mees või abikaasa, kes on konkreetselt öelnud, et ära tee. Kui meest enam polnud, võtab naine oma keha endale tagasi," tõdes Poll.

Kui Tartu Ülikooli magistritöös uuris Poll tätoveerimist Nõukogude okupatsiooni ajal, siis doktoritöö keskendub Eesti taasiseseisvumise ajale ja uurib muuhulgas, kuidas tekkis praegune tätoveerimiskultuur ja sai hakata rääkima professionaliseerumisest.