Religiooniajaloos on naised tihti tagaplaanile surutud, kuna vahemeremaade kultuurid ja ühiskonnad on läbi ajaloo olnud patriarhaalset laadi. "Tollases kultuuris ei olnud sellist asja nagu täiesti vaba ja iseseisev naine. Seda põhjendati piiblilooga, et naine on teisena loodud, on nõrgem nii intellektuaalselt kui ka füüsiliselt, mis on muidugi BS," rääkis Karo.

"Kui me vaatame piibliteksti ka, siis see on tegelikult meeste tekst teistele meestele, seal naise häält on ääretult vähe kuulda. Oli küll üksikuid naisprohveteid vanas Iisraelis, aga kandev toon on see, et mehed räägivad teistele meestele. Piibli arusaam sellest, kes või mis on naine, on hästi skemaatiline, hästi eluvõõras," sõnas Karo.

Jeesust ja tema naistest järgijaskonda võrdles Karo aga omamoodi mässajatega. "Selle eest ta ka lõpuks risti löödi, et ta usurpeeris kohalikku asutust, eriti religioosset. Muuhulgas tekitas ta probleeme sellega, et tema järgijaskonnas oli väga arvestatav osa naisi, mis on iseenesest kultuuriliselt väga hämmastav, sest see oleks pidanud olema perekonna poolt sanktsioneeritud. Piibliteksti järgi on aga ilmselge, et need naised olid samamoodi mässajad," rääkis Karo. "Arvata on, et Jeesuse suhe naistega, eriti just Maarja Magdaleenaga oli üsna lähedane, usalduslik," lisas ta.

Üheks kihvtimaks naiseks kristlikus usundiloos peab Karo Lilithit. "Kui lugeda piibli kaht esimest peatükki, siis jääb mulje, et naist loodi kaks korda. Vanadele juudi rabidele tekitas küsimust, kuhu see esimene naine jäi siis. Selgitus on selline, et esimene naine, kes loodi koos Aadamaga, oli uljas ja isepäine. Esimene naine tuli liiga hästi välja, ta oli silmipimestavalt ilus, väga ettevõtlik, tohutult intelligentne ja kõvasti ägedam kuju kui tossike Aadam," rääkis Taro. Lilith ja Aadam läksid aga lõpuks tülli ja Lilith lahkuski Eedeni aiast ja lõi hoopis deemonitega mesti.

Enda 2009. aastal kaitstud doktoritöös käsitles Karo neuropsühholoogilisi seoseid inimese seksuaalsuse ja spirituaalsuse vahel. "Aeg on näidanud, et see seos kannab välja, ongi otsene neuropsühholoogiline seos selle vahel, kuidas aju kujundab spirituaalset ekstaasi ja seksuaalset ekstaasi," sõnas Karo ja märkis, et selles võib peituda ka põhjus, miks kirikule seksuaalsuse küsimus niivõrd palju korda läheb. "Kirik on üritanud seksuaalsust puksida kirikust välja, aga neurobioloogiliselt see ei õnnestu mitte kunagi," sõnas ta.

Just sel põhjusel on Karo sõnul vaja tegeleda seksuaalteoloogiaga, arutleda, kuidas õppida mõtlema inimese seksuaalsusest teoloogiliselt elutervemal viisil. "Mul on tunne, et ka Eesti kirikutes valitseb suhteline puberteet, et üritatakse seksuaalsust toppida pudelisse tagasi, aga see ei õnnestu. See on inimese vaimse tervise huvides," sõnas Karo.