Aasta sisulooja teles Tauno Vahter: ainult endale pole mõtet saateid teha

Eesti filmi- ja teleauhindade galal rekordilised neli auhinda võitnud saatesarja "Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu" idee autor ja stsenarist ning aasta sisulooja televisioonis preemiaga pärjatud Tauno Vahter ütles portaalile Eeter antud intervjuus, et eneseiroonia on ellujäämiseks hädavajalik ning ainult iseendale poleks ju mõtet saateid teha.
Humoorikas ajaloosari "Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu" sai Eesti filmi- ja teleauhindade galal neli auhinda. Saatesarja idee autor ja stsenarist Tauno Vahter pärjati aasta sisuloojaks, režisssöör Raivo Maripuu aasta vormiloojaks, toimetaja Kai Väärtnõu parimaks teletoimetajaks ning ajaloosari võitis parima meelelahutussaate tiitli.
Aasta sisulooja auhinna pälvis Vahter saatesarjade "Kirjandusministri juures" ja "Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu" eest.
Parima meelelahutussaate võit tuli sarja autori ja stsenaristi Tauno Vahteri jaoks ootamatult. "Ratsionaalselt mõtlesin, et kuna nominatsioone oli palju, siis keegi meist ehk ka võidab. Enda kategoorias eriti suuri võimalusi ei näinud, teised tegijad olid ikkagi palju kogenumad selles valdkonnas. Teatamise hetkel ju palju mõelda ei jõua, pärast ehk settib. Selline lihtsalt elu on, ühel päeval matad sõbra, järgmisel hoopis selline uudis. Aga muidugi oleme kõik tänulikud tunnustuse eest," sõnas Vahter.
Eesmärk oli teha kiire tempoga saade, kus faktid vaatajat ära ei tapaks
Auhinnaga pärjatud sisulooja sõnul on ta lapsest peale palju dokumentaalsarju vaadanud ja alati natuke kadestanud kergelt meelelahutuslikke ja humoorikaid ajaloo ja teaduse käsitlusi.
"Meil on väga kirev ajalooline pärand ja sellest annab jutustada palju lugusid. Dokumentaale on ju ennegi tehtud, aga soov oli leida selline võti, kuidas vältida liigset nuttu ja pateetilisi kõrgtoone ning samas olla siiski asjalik. Kuidas teha pigem kiire tempoga saade, kus faktid vaatajat liiga ära ei tapaks. Kerge eneseiroonia on ellujäämiseks hädavajalik," muheles Vahter.
Sarja luues oli meeskonna eesmärk tekitada nooremate ja vanemate inimeste hulgas Eesti ajaloo vastu huvi ning vaatajanumbreid vaadates see ka õnnestus. "Saate reitingud olid kõrged nii eetris kui järelvaatamises ja oleme päris palju kuulnud lugusid, et koolides soovitatakse sarja vaadata erinevate teemade illustreerimiseks. See tähendab meile palju, ainult iseendale poleks ju mõtet saateid teha," on Vahter vaatajate sooja vastuvõtu eest tänulik.
Kõik sai alguse vestlusest toimetaja Kai Väärtnõuga
Kõik algas aga vestlusest toimetaja Kai Väärtnõuga. "Kiitsin tema ja Raivo Maripuu tehtud kirjandussaadet ja mainisin, et kui ETV võiks tunda huvi ka ühe populaarteadusliku ajaloosaate tegemise vastu, siis see võiks olla põnev töö. Kuidagi hakkas siis kõik üsna kiirelt levima, Karmel Killandi toetas mõtet, siis juba arutati juhatuses ja nii ta läks," meenutas Vahter sarja äkilist algust.
Ühel hetkel oligi sarja tegemisele kinnitus antud ja tuli hakata mõtlema, mismoodi see stsenaariumi kirjutamine siis käib. "Umbes pool aastat hiljem olime esimesel võttepäeval, mis toimus Meremuuseumis," sõnas Vahter.
Kiirkursuse Eesti ajalukku said isegi lätlased
Humoorika ajaloosarja tegemisel juhtus palju ka muhedaid ja naljakaid lugusid. "Kuna sõitsime terve Eesti ja lisaks osa Lätit läbi, siis näiteks Ümera lahingu toimumiskoha juures tekitasime elevust sellega, et talu maadel oli üksi kodus väike poiss, kes tegi meie saabumisel videokõne oma algul üsna mureliku näoga isale, kes vaatas ekraanilt õuel sebivat võttegruppi. Tegime siis perekonnale kiirkursuse Eesti ajalukku ja rahustasime nad maha," muheles Vahter.
Võnnus oli tiheda graafiku tõttu ülivähe aega ja kaart juhatas meeskonna otse taluhoovi, kust omanik tahtis võttegrupi algul minema ajada. "Ühed siis rahustasid omanikku, teised teise krundi nurgas filmisid. Saaremaal otsisime metsas üht hernhuutlaste kogunemiskohana kasutatud Prohvetikivi, eksisime mitu korda ära ning vahepeal hüppasid kitsed võsast vasakule ja paremale. Iga kord sellest kohast mööda sõites tuleb ikka sama päev meelde," meenutas Vahter.
Sarja tehes sattus Vahter ka piinlikku olukorda
Vahteri sõnul oli aga tema isiklik "tähetund" seotud ühe episoodiga 1930. aastate kohvikuelust, kus mainiti tollal populaarset pohmakakokteili "õiguskantsler".
"Olime mõelnud, et oleks tore, kui õiguskantsler seda taustaks maitseb. Kõik oli juba kokku lepitud, aga siis küsis õiguskantsler Ülle Madise, et ega selle kokteili nimi juhuslikult pole hoopis "riigikontrolör". Nii kui ta seda öelnud oli, meenus mulle, et muidugi oli see nii. Natuke aega hiljem oli juba naljakas, aga esimene päev oli küll päris piinlik," muheles Vahter.
Kuna saate sisulise poole materjali hulk oli üüratu, tuli Vahteri sõnul pidevalt midagi juurde lugeda ja otsida vastuseid väga spetsiifilistele küsimustele, nagu milline oli mingi väeosa lipp 16. sajandil, millisel täpsel alal pidi osalema esimene eestlane olümpial.
"Andrus Vaarik jõi ära kaks tonni kohvi, illustraator Siiri Taimla-Rannala vorpis sadu pilte ja lõpuks ma ei julgenud enam küsida, kui mitmesajast lõigust üks osa kokku monteeriti. Ilmselt kõik panustasid rohkem, kui nad algul oskasid ette kujutada."
Uute sarja ideede ja väljakutsete kohta vastab Vahter, et ideed on teatavasti viis senti pang ning loeb see, mida ja kuidas ära tehakse. "Uus võttepäev algab juba hommikul."
Toimetaja: Annika Remmel