"Ma tunnen ennast tunduvalt paremini kui enne infarkti. Ma võtan rohtusid, erinevaid tablette, hakkasin enda eest ka rohkem hoolitsema, väikestviisi kõnnin, jälgin toitumist ja kõike seda," rääkis Jõekalda.

Esitine tundmus infarktijärgselt, et justkui midagi pole muutunud, osutus valelikuks. "Algul mulle tundus, et ma olen täpselt samasugune nagu enne infarkti, mind ei lõigatud ju lõhki, mul ei olnud kuskilt katki. Aga ma olin nii nõrk. Kui ma hakkasin uuesti püüdma midagi teha, siis see oli väga raske. Ma ei suutnud ronida teisele korrusele mööda treppi, ma hingeldasin, olin läbi, aga tasapisi tuleb see tagasi ja ikka ainult trenniga," sõnas Jõekalda, kel hirmu uuesti infarkti saamise ees ei ole. "Eesti meditsiin on nii kõval tasemel," märkis ta.

Kardioloog Margus Viigimaa sõnas aga, et kui oldaks õigel ajal otsa vaadatud Jõekalda geeniandmetele, oleks saanud infarktiriski kõvasti alandada. "Geenirisk on väga oluline komponent südameataki riskil, mis on kasvamas praegu maailmas ja milles Eesti on üks juhtmaid," sõnas ta.

Jõekalda riskinäitajad olid Viigimaa sõnul 94 protsendi juures, mis tähendas, et 94 inimest 100-st on madalama riskiga ja kuus kõrgemaga. "See on võrdne suitsetamise või isegi kõrgem suitsetamisest põhjustatud riskist, aga Kristjan suitsetas ka. See on samasugune või suurem risk nagu kolesterool, väga kõrge vererõhk, mida me tegelikult kardame, aga geeniriski me ei osanud karta," rääkis kardioloog ja sõnas, et kohe oleks pidanud loobuma suitsetamisest, kõige olulisem on aga kolesterooli langetamine.

Oma geeniriskist teadlikuks saamine aitas Jõekaldal ka vajalikud elumuutused ette võtta. "Kõik ju räägivad sellest, et loobu suitsetamisest, loobu alkoholist, liigu tervislikult, jälgi oma söömist, see tundub ainult nagu jutt. Aga kui sul mustvalgelt paberil sinu verest võetud asjad näitavad, et sa ei tohi seda teha, siis see paneb mõtlema. Ma ei saa ju enda keha vastu vaielda," rääkis Jõekalda.