Veidi aega tagasi olid nii Sikkut kui Riisalo veel ministrid, aga naasevad nüüd riigikokku. Riisalo, kes pidas sotsiaalkaitseministri ametit neli aastat, tõdes, et valitsuse koosseisu muutumise järel valdavad teda segased tunded.

"Mõlemas rollis on omad plussid ja miinused. Üks suur pluss on kindlasti see, et tööpäevad ei ole enam 12 tundi järjest. See tähendas, et olin see aeg päriselt kodust ära, jõudsin hilja õhtul koju, rääkisin lapsega, tegin midagi hädapärast – kas jõudsin süüa teha või tellisin. Ja pärast seda istusin arvuti taha, et hakata järgmist päeva ette valmistama, dokumente allkirjastama," selgitas Riisalo.

Küsimusele, kas superministeeriumis on olemas ka voodid ja kas seal on tulnud ka magada, vastavad endised ministrid eitavalt.

Terviseministri ametist ilma jäänud Sikkut lisas, et see kas rollivahetuse puhul kaasa tunda või õnne soovida, sõltub soovijast. "Noored on muret tundnud, et nii pikad päevad ja tööd on palju. Aga ma ise ei tahagi, et see teistmoodi oleks. Minu arust see kindlustab demokraatiat, siis ei hakka kellelegi ministri ametikoht nii palju meeldima, et sellest kümme aastat kinni hoida. Ja inimlikus plaanis on see muidugi tore, kui sa kaotad kohe, aga isikliku elu mõttes on see hoopis kergendus," märkis Sikkut.

Sikkuti hinnangul paks nahk, mida on vaja ministriametis olemiseks vaja on, ei teki töö jooksul. "Ma arvan, et see on teatud mõttes eelduseks sellele ametile. See sisemine kindlus – teadmine, kes ma olen, mida ma arvan, milliseid väärtusi õigeks pean ja mille kasuks argumenteerin – peab olema olemas juba enne ametisse astumist. Seda tuge väljastpoolt ju ei tule," nentis Sikkut.

Riisalo nõustus, et enda väärtusruum peab olema väga paigas ning lisas, et ministri positsioonil saad kiiresti aru, et sa oled täiesti üksi. "Seetõttu on äärmiselt oluline, kui sul on kõrval kolleeg, kellega asju arutada. Riina on palju kogenum poliitik kui mina, ta on poliitikas olnud märksa kauem. Minu jaoks oli see kindlasti ka isiklik kasvamine. Olen loomult ärev ja reaktiivne, kuid selles rollis ei saa ma endale seda enam lubada. Pean ennast kontrollima ja teistmoodi käituma – vähemalt väljapoole. Ükskõik, mis minu sees toimub, väljapoole pean ma olema proaktiivne, rahulik, tasakaalukas ja ühendav," lisas Riisalo.

Riisalo hinnangul ei tule kahjuks ka valdkonna tundmine. "Ja kui lisaks valdkonna sisulisele tundmisele, tunned tegelikult ka sihtrühmade muresid ja tegelikult ka neid inimesi, kes nendes sihtrühmades toimetavad ja nende eestkõnelejad on," rääkis Riisalo, kes sai ametiajal ka diabeedidiagnoosi.

"Üks asi on geneetiline soodumus, eks ole, aga stressirohke töö mõjutab kindlasti samuti. Praegugi jälgin pidevalt tänu Dexcomile, mis mul käe peal on, oma veresuhkru taset. Pingelises ja stressirohkes olukorras on selgelt näha, kuidas see tõuseb – ja selles ametis jagub pinget rohkem kui küllaga," sõnas Riisalo. "Signel on veresuhkur, minul on kõrge kolesterool. Igal ühel oma," lisas Sikkut.

Riisalo ja Sikkuti sõnul on levinud eksiarvamus, et ministritel on võimalus raha jagada. "Meile ei ole kunagi antud rahapakki, mida oma valdkonnas jagada nii, nagu ise õigeks peame. Sellist asja ei eksisteeri. Mina saan rääkida viimasest neljast aastast, mille jooksul lisaks tavapärasele riigieelarve menetlusele koostati ka kaks korda lisaeelarve ja üks kord negatiivne lisaeelarve. Käesoleval aastal ei saa ministeeriumid isegi lisataotlusi esitada, kuigi me mõlemad teame, kus on meie valitsemisalas kõige suurem puudujääk," selgitas Riisalo.

Sikkut nõustus, et ministriametis võib küll tunda, et sa oled peksukott, aga ta ei pea seda ebaõiglaseks. "Elu ei olegi õiglane ja kui keegi soovib saada ülistust ja kiitust, siis ei tasu ministriametisse minna. See on ikkagi rahva ja inimeste teenimine – sa teed võimalikult häid otsuseid lootuses, et asjad päriselt lähevad paremaks, mitte selleks, et sind kiidetaks," rääkis ta.

"Mina tulin poliitikasse 2. mail 2018. Enne seda töötasin tervisepoliitika analüütikuna ja rääkisin täpselt samu asju, mida ka praegu. Olen peegeldanud tagasi, et minu jaoks oli üllatav, kuidas sama jutu vastuvõtt muutus pärast poliitikasse tulekut. Kui varem ajakirjanikud tundsid huvi ja uurisid: "Oi, väga huvitav, selgitage lähemalt!", siis pärast poliitikasse astumist on hoiak pigem: "Miks see pole lahendatud? Need asjad on valesti, miks sa nii väidad?"," selgitas Sikkut.

"Aga kriitika on normaalne – see on osa demokraatiast. Valitsejate suhtes tulebki olla kriitiline. Ei saagi ennast mugavalt tunda ja arvata, et minu otsused on ainuõiged. See kriitika on vajalik," lisas ta.

Sikkuti sõnul on küsimus selles, kust läheb piir. "Si saa minna isiklikuks ega hakata inimest kritiseerima, kuid sisulisi poliitikaid tuleb avalikult arutada ja kritiseerida. Inimlikult võib see olla keeruline taluda, kuid ma ei arva, et see kriitika tingimata vale on," tõdes Sikkut.

Riisalo tunneb see-eest, et tema üleminek ministriks oli lihtsam. "Ma töötasin 26 aastat sotsiaalministeeriumis ametnikuna. Kui räägitakse poliitikutest kui "pahadest", siis tuleb meeles pidada, et ametnikud on ka. Nii et ma olin 26 aastat niikuinii "paha olnud". Suhtlus meediaga ning inimeste pahameel – miks pole tehtud seda või miks ei ole toetused suuremad – ei olnud mulle võõras. Ma olen saanud kasvada selles keskkonnas, positsioon lihtsalt muutus," tõdes Riisalo.

"Tõsi on ka see, et ministrina oled sa fookuses palju rohkemate teemadega ja palju teravamalt. Nii et kuigi see võib kõlada karmilt, on teatud mõttes vajalik kasvatada endale paks nahk. Samas ei tähenda see, et ma informatsiooni ei võtaks vastu – küsimus on pigem selles, kui palju lubad negatiivsel emotsioonil end mõjutada ja lõhkuda," lisas ta.

Riisalo nentis, et on tulnud ette ka öid, kus ta on maganud vaid paar tundi. "Kui on väga ärevad ajad, siis pole isegi töö tegemine peamine mure, vaid hoopis see, et ärevus ei lase magama jääda. See on kõige jubedam tunne, ausalt öeldes – ma tean, et pean kolme tunni pärast tõusma, ma pean magama, sest tunnen füüsiliselt, kui kohutavalt väsinud ma olen. Mul on veel üks eripära – kui mul on pingelised ajad, siis hoian end hästi pinges ja ei suuda magama jääda, sest kogu keha lihased valutavad. See on päris õudne tunne, kui tead, et pead magama jääma, aga ei saa," naeris Riisalo.

Juhtivatel positsioonidel on naisi poliitikas Riisalo sõnul liiga vähe. "Naised panustavad küll kohaliku poliitika tasandi, naised küll väga suures osakaalus kandideerivad, tagumistel positsioonidel, aga tippu jõudmine on just see probleemi koht."

Sikkut ja Riisalo peavad tähtsaks seda, et naised oleksid otsustamise juures. "See loob kvaliteetsema arutelu ja paremad otsused. Me ei ole seda ühiskonnas tähtsustanud, kuid meil oli rõõm olla valitsuses, kus oli seitse meest ja seitse naist – ja see on suurepärane," ütles Sikkut.

Naispoliitikutel tuleb ka lasteküsimuses heidelda kahesuunalise kriitikaga. "Kui ootasin kolmandat last, olin esimest korda Riigikokku valitud, eelmises koosseisus. Tagasiside, mis siis tuli, oli kahesuunaline. Ühelt poolt öeldi: "Riina, mis sa sellest lapsest saad? Niikuinii ei jaksa ja sul pole aega temaga kodus olla," ja nii edasi. Teiselt poolt küsiti: "Miks sa poliitikasse tulid? Sa peaksid lapsega kodus olema. Nüüd vead valijaid alt." Ehk siis, ükskõik kuidas otsustad – kas oled Riigikogus ja kasvatad last või jääd lapsega koju –, teed ikkagi kellegi arvates valesti. Hukkamõistu laine tuleb niikuinii. Seepärast ütlen alati, et sul peab olema sisemine kindlus ning sa pead tegema nii, nagu sinu enda jaoks õige on," toonitas Sikkut.

Riisalo lapsed on juba suuremad ja üks neist on juba ise isa. "Aga kui ma ministriportfelli vastu võtsin, siis mul oli ka 12-aastane tütar. Tegelikult, kui keegi on pidanud rohkem pingutama ja kannatama, siis on see olnud tema, sest ta on pidanud väga paljude asjadega, mis ei pruukinud olla tema eale täiesti sobivad, iseseisvalt hakkama saama. Kui ma teda täna vaatan – kuidas ta toimetab ja kui iseseisev ta on –, siis olen selle üle uhke, aga ma tean, et see ei olnud talle kerge. Alati tuleb kuskilt lõivu maksta. Alguses, kui ma selle ametikoha vastu võtsin, ei teadnud keegi, kas see kestab neli aastat või mitte. Kuid ma otsustasin, et kui ma seda teen, siis teen seda maksimaalselt hästi. Panustasin täielikult – ma ei öelnud kunagi "ei", olgu see siis õhtune aeg või nädalavahetus, kui midagi oli vaja teha. Selle tõttu kannatas loomulikult mu tütar. Aga lõppkokkuvõttes usun, et temast on kasvanud kena, särav ja iseseisev noor daam," rääkis Riisalo.