Kolbakov nentis Klassikaraadio saates "Pähklipureja", et etiketi tähendust mõistetakse tihti valesti. Kuigi viisakus, ranged reeglid ja moraalinormid on osa etiketist, tähendab see eelkõige siiski teistega arvestamist, olukorra tajumist ja tähelepanelikkust.

"Klassikaliste etiketireeglite päheõppimine ei ole kõige õigem tee. Tänapäeval on pigem see, et ma saan natukene vabama käitumisviisi valida, kui ma põhialustega oskan arvestada," ütles ta.

Kontserdil või teatris käies on oluline teada käitumisreegleid selleks, et kõigil oleks saalis hea olla ja laval toimuvale keskenduda.

"Kui meil ei oleks mingit alust, kuidas oleks viisakas seal käituda, siis võib-olla ongi nii, et mõnel jääb seal nautimata, sest keegi kuskil krõbistab, sahistab, vaatab telefoni, jutustab ja tähelepanu ei ole laval," avas Kolbakov.

Tema sõnutsi pakub viisakalt käituv publik esinejatele samamoodi kunsti, nii nagu nemad teevad seda oma loominguga.

"Me oleme kõik sellel hetkel selle ühe asja sees. Sellepärast on oluline, et külastaja järgiks teatud elementaarseid viisakusreegleid ja teatavaid tavasid."

Kolbakov rääkis, et kontserdietikett on välja kujunenud viimase paarisaja aasta jooksul. Näiteks veel 17. sajandil oli kõik hoopis teistmoodi – kontsert oli seltskonnaüritus, kus samal ajal, kui muusikud laval esinesid, käis saalis vilgas seltsielu: inimesed jutustasid, käisid ringi, lühtrid põlesid.

"See oligi koht, kuhu mindi ennast näitama, teisi vaatama, seltsielu elama ja lava peal käis ka mingi tegevus. Kui seal oli parasjagu mingi aaria, siis korraks petuti, kuulati ära ja mindi oma seltsieluga edasi. Ehk see oli meie mõistes hoopis teine koht," kirjeldas ekspert.

Umbes 19. sajandi paiku hakkas tähelepanu rohkem laval toimuvale nihkuma. Publiku kohalt kustutati valgus ja fookus oli kunstil, mitte külastajate kaunitel kleitidel.

"Mitte, et vaatajad oleks vähem tähtsad, aga õhtu tähelepanu ei ole vaatajatel, vaid kunstil. Nii on see ka tänapäeval. Me ei lähe sinna iseennast presenteerima, vaid me läheme kunsti vaatama," tõi Kolbakov välja.

Samas on viisakas riietus jätkuvalt oluline osa teatri- ja kontserdiõhtust. Kolbakovi sõnul ei ole etiketi eesmärk külastajat pingesse panna, vaid vastupidi – etiketi järgimine aitab tema hinnangul ennast hoopis mugavalt tunda.

"Inimesed arvavad, et kui nad jälgivad midagi, siis järsku võetakse vabadus ära. Vastupidi – mida rohkem ma tunnen klassikalist etiketti, oskan seda kohandada vastavalt olukorrale tänapäevaselt, siis ma olengi vaba: igas erinevas olukorras oskan valida õige viisi riietumiseks, käitumiseks, suhtlemiseks. Selles on see oskus ja see annab vabaduse. Mitte see, et vabadus on teen, mis tahan. Seda on üle ilma täheldatud."

Kolbakovi sõnul tekkis etiketi järgimisse lünk interneti tulekuga, sest vanematel polnud siis enam aega oma lastele kombeid õpetada. Kui aga etikett täiesti kaob, ka tema hinnangul ka oluline osa meie kultuuriruumist.

"See aitab luua koos harmoonilist ühiskonda; inimestevahelisi suhteid paremini hoida; kuidas paremini probleeme ära klaarida; kuidas nii enda kui ka teiste inimeste piire hoida. Kolm sõna, mis tasuks alati meelde jätta: ärme reageeri kogu aeg, vaid märka, mõtle, vali," lausus ta.

Märgatavalt on muutunud see, kuidas inimesed kontserdil või teatris riides käivad. On küll üritusi, kus nõutakse pidulikkust, kuid fraki asemel on aktsepteeritav ka tumedas ülikonnas tulla. Kolbakovi sõnul on enamus kohtades rõhk elegantsusel.

"Üldjuhul kui teatrisse või kontserdile minna, mees võiks panna ülikonna, naine elegantse kleidi või pükskostüümi. Mees võib ülikonna asemel panna ka kombineeritud viisakad püksid, mis ei ole loomulikult teksad, ja triiksärgi ja pintsaku. Aga peab jälgima, kuhu on minek. Näiteks Estoniasse võiks ikka ülikonna selga panna. Ülikonnaga ikka ülikonna kingad, mitte moodsad tossud ülikonna all. Siis ei ole sel ülikonnal ka mõtet," selgitas ta ja lisas, et naised peaks lahtiste kingade asemel valima kinnised kingad ja sukad – lahtised kingad sobivad suvistele kokteilipidudele, mitte teatrisse.

Klassikalise kontserdi külastajad võivad lisaks välimusele muretseda selle pärast, kuidas kontserdisaalis käituda: millal ja miks plaksutada? Sellisel juhul soovitab Kolbakov jälgida, kuidas muusikud ja teised külastajad käituvad.

"Võiks märgata seda, millal näiteks dirigent tuleb ka lavale, kummardavad, annavad ise märku, langetavad oma pillid, et annavad märku, et nüüd on õige hetk. Ärme hakka plaksutama, kui me ise arvame, et nüüd hakkab lõppema. Ootame need hetked ära. Ehk siis see kohalolu, olukorra taju, jälgimine. Kui üldse ei tea, siis vaadake, mis enamus teeb. Kui enamus teeb, võite julgelt kaasa minna," julgustas ta.