Teatripäeva puhul olid "Hommik Anuga" stuudios külas Piibu ja Tuudu ehk näitlejate Haide Männamäe ja Toomas Trossi laps Emma Tross ning Lotte ja Buratino ehk näitlejate Evelin ja Priit Võigemasti laps Loviise Võigemast.

Vanalinna Hariduskolleegiumi 11. klassi õpilane Võigemast tõdes, et on isegi vahepeal nalja teinud, et ta on Lotte ja Buratino ristsugutis. "Ikka tore, kui inimesed ütlevad, et nad vaatasid Buratino sarja ja neile see meeldis. Kuidagi soe tunne tekib, mis siis, et ma ise seal ei osalenud.

Esimest korda sai Võigemast lavale, kui käis ema ja isaga kaasas proovides ja seal mööda lava ringi jooksis. "Aga päriselt esinesin ma laval äkki üheksa- või kaheksa-aastaselt, "Viiuldaja katusel" Estonias. See oli suur roll. Mäletan seda tunnet enne esietendust, kui kardinate vahelt publikut nägin ja sain aru, et nüüd kui ma lähen lavale, siis ma nüüd olengi seal ja esinengi," meenutas Võigemast.

Saatesarja "Laske mind lavale" esimese hooaja võitja Tross tõdes, et tema proovisaali kaasa minna ei saanud, vaid jäi väikese õe ja vennaga koju. "See oli minu töö ja see on minu lapsepõlv olnud. Jah, ma olen kasvanud teatriperes, aga mulle tähendab see hoopis seda, et ma olen olnud nagu lapsevanem. Emme ja issi olid kogu aeg ära, aga eks see äraolemine on nagu paratamatu," rääkis Tross.

Kuigi mõlematel on juba näitlejatöö kogemus olemas, siis Võigemasti jaoks ei ole selge, et ta näitlejaks tahab saada. "Kohati on väga keeruline aru saada sellest vahest, mis ma ise tahan ja mida minult eeldatakse. Kui ma ütlesin inimestele, et ma lähen VHK-sse, siis kümned inimesed eeldasid kohe, et ma lähen teatriklassi. Aga ma ei ole teatriklassis. Mitte, et ma peaks minema, aga kõik eeldavad, et ta ju nii või naa läheb. Siis on raske aru saada, kas ma ei taha lavakasse minna, sellepärast et ma ei taha või sellepärast, et ma üritan olla teistsugune ja ei lähe, sest teised arvavad, et ma lähen," selgitas Võigemast.

"Väiksemana tundus kuidagi lihtne, et vanemad on näitlejad, siis mina olen ka näitleja. Aga mida suuremaks kasvad, seda rohkem saad aru, et on nii palju ameteid ja tegelikult nii palju võimalusi. Nii et ma ei ütleks küll praegu, et näitlejatöö on minu jaoks see üks ja kindel tee," lisas ta.

Kartes, et ta jääb kuhugi kinni ja ei saa enam ise otsustada, jättis Võigemast ka teatriklassi minemata. "Teatriklassi õpilased on minu klassikaaslased, see klass on pooleks, ja ma näen, et nad tegelevad teatriga nii palju ja see on lahe, mis nad teevad, aga ma kartsin, et kui ma seal klassis juba olen, siis järgmine samm on lavakas ja ma ei anna endale isegi ruumi mõtlemiseks, kas ma tahan võib-olla enne midagi muud õppida," selgitas Võigemast, kes hetkel soovib välismaa ülikooli matemaatikat õppima minna.

"See on nii loogiline. Mul tuleb matemaatika kuidagi iseenesest, ma vist ei ole pidanud kunagi ühekski kontrolltööks õppima, sest need valemid ja teemad on nii loogilised. Antakse ülesanne, sa pead selle probleemi lahendama ja sul on kõik vahendid selle jaoks olemas. Matemaatika tundub minu jaoks nagu puhkus," nentis Võigemast, keda on lisaks teatrile innustanud midagi muud lisaks või kõrvale õppima ka vanemad.

Emma Trossi teekond on see-eest alati väga selge olnud. "Selle jooksul pole ühtegi kõrvalekaldumist toimunud. Proovisin ka mõelda, millal see hetk oli, kui ma otsustasin, küsisin emmelt ja issilt ka, kas ma äkki teatasin seda mingil hetkel, aga midagi sellist ei olnud. Samas ma ei olegi millegi muu peale kunagi mõelnud," tõdes Tross, kes on kaks korda üritanud ka lavakasse saada.

"Esimesel korra ma lihtsalt ei olnud valmis. Mul on nii hea meel, et ma sisse ei saanud. Kuigi see kurbuse tunne oli esimesel korral väga palju suurem. Teisel korral oleks võinud saada, aga siis mõtlesin, et olgu, praegu on nii, et ma ei saanud," rääkis 22-aastane Tross, kes kavatseb ka kolmandat ja neljandat korda proovida. "Ma saan aru, et 28 on see vanus, millal ma enam ei tohi proovida," lisas ta.

"Ma olen mõelnud ka selle peale, et muusika on mu elus teatriga hästi võrdsel kohal olnud. Lembit Peterson ütles mulle kunagi teatritunnis, et kui ilus sõna on elukutse. Teater on mulle nagu "elu kutse", aga muusika nagu ongi mu elu. Nii et siis võiks hoopis laulu minna õppima," arvas Tross.

Vaatamata ebaõnnestunud katsetele Tross oma teekonda teatri poole raskeks ei pea. "See mida, ma praegu teen, on täpselt see, mida teeb ükskõik milline teine näitleja, kes on lõpetanud lavaka. Ma dubleerin multikaid, mul on mängukavas etendus, ma olen teles. Mul on väga palju erialast tööd, mis on üliäge. Aga tahaksin lihtsalt õppida seda ametit," muigas Tross.

Seost või tõmmet teatri poole on Trossi ja Võigemasti sõnul peaaegu võimatu selgitada. "See on nii põimunud meie eludesse juba nii varasest eluaastast," sõnas Võigemast.

Suvel valmib Piibul ja Tuudul Ilon Wiklandi 95. sünnipäeva puhul lavastus, kus Emma Tross esimest korda vanematega lava jagab. "Ma väga pelgan," tõdes Tross. Võigemast osaleb koos emaga parajasti telesarjas "Papsid". Ta märkis, et vanema ja lapse suhe jääb alles ka võtetel. "Mul on väga hea meel, et ma saan koos emaga näidelda. /.../ Mu ema on selles mõttes super inimene, et me koos tegutseme ja koos õpime ka tekste. /.../ Aga minu ja ema suhe ei ole üldse selline, nagu sarjas," toonitas Võigemast.

Tross peab oma vanemate töö juures oluliseks seda, et Eestis on vähe teatreid, mis oleksid suunatud selgelt nooremale publikule ja kes seeläbi uusi teatrihuviliste põlvkondi kasvataks. Esimene isa roll, mis Võigemastile korda läks, oli "Pal-tänava poisid". Viimasest ajast aga Oidipuse roll draamateatris.

"Kui ma muidu vaatan saalist oma vanemaid, siis ma saan aru, et see on roll, nad on näitlejad ja on võimelised tegema ükskõik mida. Aga kui tuleb nutt või valu, kui isal on Oidipusena suur stseen, siis on küll tunne, et issand jumal – mu isa nutab, mu isal on valus, ma pean talle appi minema. Siis tekib see tütre seisukoht, et see on ikkagi mu isa. Esimene ema roll, mida niimoodi mäletan, oli Evita, kust ma pidin saalist lahkuma, sest see "Evita" lõppes ka nii kurvalt. Ma arvasin, et emme sureb," rääkis Võigemast.