Eesti Draamateatris esietendus tõsielust inspireeritud põnevik "Ükskord Liibanonis". Lavaloo keskmes on 2011. aastal Liibanonis pantvangi langenud Eesti jalgratturite päästeoperatsioon.

Tiit Pruuli, kes kirjutas raamatu "Antiliibanon", mis avab Liibanonis pantvangis olnud seitsme eestlase vabastamise tagamaid ning mis oli toeks ka näidendi loojatele, ütles "Ringvaate" stuudios, et Draamateatri lavale ei jõudnud dokumentaallavastus. "See lugu põhineb eestlaste röövil, kui nad 2011. aasta märtsis Damaskusest tagasi tulid. /.../ Vahepeal oli üks lühike periood, kus tundus, et need probleemid ja pinged, mis selles väga erinevate uskude ja rahvaste paablis, hakkavad Liibanonis justkui lahenema, aga eestlaste röövimine muu hulgas andis väga selge märgi, et ei lahene nad veel midagi. Eks see ole seotud ka laiema kontekstiga. Araabia kevad, Isis ja kogu islamiterrorism," selgitas Pruuli.

"Eestis on poliitilist ju varem ka tehtud, aga mina ütleksin, et see Hendrik Toompere jr lavastus on Eesti poliitilise teatri uus tase. Selles mõttes, et me mäletame "Savisaart", mäletame värsket Reformierakonna lavastust, aga "Ükskord Liibanonis" on kõik tegelased – poliitikud, diplomaadid, riigiametnikud – positiivsed tegelased," arvas Pruuli, kelle sõnul on tegu tõsise tükiga, mille jooksul saab ka naerda.

Kuigi laval on ametnikke, kelle kujud Pruuli ära tundis, siis jagub ka neid, kelle puhul on tehtud kompromisse. "Teatritüki tegemisel peab kompromisse tegema. Esiteks tõsielu- ja kunstitõe vahel, ja teiseks looma koondkujusid, kõike ei jõua ära rääkida, sest sellega oli seotud palju erinevaid ametkondi," lisas ta.

Näiteks võib laval ära tunda Urmas Paeti tegelase. "Ta on seal täiesti olemas, aga targa ministri, mida Urmas Paet on, monoloogidele ei ühte etendust üles ehitada. Minister peab suhtlema oma alluvatega, kes annavad talle nõu ja räägivad asju, aga nii, et see oleks meile saalis ka nauditav, mitte lihtsalt tark jutt," sõnas Pruuli.

"Üks asi, mida ma natukene kartsin oli see, kuidas luuakse laval kohalikku õhustikku, sest Araabia taustaga näitlejaid meil ei ole. Kui ma seda raamatut kirjutasin, siis ma käisin ise Liibanonis ja Jordaanias. Mul tekkis küsimus, kuidas suudetakse seda kultuuriruumi ja kirevust edasi anda. Aga see oli täiesti olemas, muuhulgas väga hea muusikalise kujunduse kaudu. Mina kuulasin raamatut kirjutades väga palju Araabia jazz'i," rääkis Pruuli.

Teine Pruuli mure oli see, kuidas tehakse laval vaatajale selgeks Lähis-Ida erinevate võimustruktuuride rägastik. "Raamatus on seda märksa lihtsam teha. Aga kuidas laval kõiki neid sunniite, šiiite, maronitiite ja kõiki erinevaid relvaüksuseid, luureüksuseid vaatajale selgitada. Jällegi on pidanud Toompere jr ja Mehis Pihla tegema mingisuguseid kompromisse, aga kõik see on tehtud hästi jälgitavaks," tõdes Pruuli.