InBoili ehk Andrus Rootsmäe ja Jääääre teed on lahku läinud mitmel korral, viimati 2008. aastal. "Minu versioon on see, et kuna ma olin ainuke inimene, kes tollal kuni siiamaani napsi ei võtnud, siis minul oli pingelisest muusikuelust lõdvestumine natuke teistmoodi kui nendel meestel. Nende lõdvestumissüsteem hakkas mulle pikapeale närvidele käima. Ja Sööt, nagu suured muusikud ikka, ei talu mitte mingisugust teist samasugust enda kõrval. Kaks kivi head jahu ei jahvata ja siis teatati mulle, et mind on bändist välja visatud inetute tegude pärast," meenutas Rootsmäe esimest välja viskamist.

"Ma olen temale ikka natuke alt üles vaadanud. Ma olen seda mitu korda ütelnud ka, et ta on üks paremaid laululoojaid nii teksti kui muusika mõttes, nagu Eesti Bob Dylan," sõnas Sööt InBoili suureks üllatuseks. "Ma pean Jaan Söödist kui muusikust väga lugu, aga ainult kui muusikust. Jaani elustiil ei ole minu elustiil," vastas InBoil.

InBoili sõnul on üksteist aktsepteeritud tegelikult kogu aeg ja ka väljaspool lava suheldud, kuid teed on läinud lahku seetõttu, et tema lavaväline elu mõjutab ka lavapealset elu. "Paljuski on see minu hingetõmme või kokkuvõtmine, et tulla kokku ja teha uuesti," sõnas ta.

Jaan Söödi parimateks lugudeks peab InBoil Juhan Viidingu sõnadele kirjutatud "Romanssi" ja tema enda sõnadele tehtud "Karusselli". "Viiding on tõesti minust paremaid tekste kirjutanud, siin ei ole vaielda. Aga teine, mis on Jaani viis ja minu sõnad, on "Karussell". Need on kaks lugu, mille puhul mina vaatan Jaanile alt üles," tunnistas ta.

Söödi hinnangul on InBoilil häid lugusid aga hulganisti. "Mul on tema kogutud teoste plaat "Isiklikult", seda me vahepeal koos abikaasaga kuulame. Sealt pealt tuleb ikka puhast kulda. Kasvõi laul, mida me täna mängime, "Õhuline". Neid on seal hulgi, ka näiteks "Telegramm" on lugu, mis mulle väga meeldib, mida mulle senimaani meeldib väga laulda," sõnas ta.

Intervjuu ajal jõudis InBoil tõdemuseni, miks ansambli teed tihti lahku on läinud. "Minu sees istub äärmiselt kuri ja nõudlik kohtunik, kes on kõigi vastu väga nõudlik ja kuri, aga ka kahjuks minu enda vastu. Võib-olla see on kogu selle kammajaa, mida me nooremana ja vanemana läbi elasime ja elame, aspekt, mis on määranud neid asju. Kuigi ma elustiililt olen liiba-laaba, siis mis puudutab loomingut ja ausat olemist laval, on mu jaoks püha," sõnas muusik.

Jäääär tuli kokku Tartus 90ndate alguses, suurte muutuste keerises. "Tartu oli täis väga värvikaid tüüpe: Aleksander Müller, Matti Milius, Hannes Varblane, Imat Suumann, kelle maalid on plaadi peal. Kogu see seltskond ja õhkkond Tartus Illegaardi nimelises klubis, oli õige aeg selle muusika jaoks, õhkkond toitis seda," rääkis Sööt.

Ka InBoil meenutas ansambli algusaegu hea sõnaga. "Esimest korda elus ma olin koos kolme mehega, kellele ma ei pidanud mitte midagi seletama, kes said poole sõna pealt aru, mis ma mõtlesin, ja tulid kaasa. Kõik tekkis kohapeal, kiiresti ja valmiskujul, ei olnud mingeid ümbertegemisi, see oli imekaunis improvisatsiooniline aeg, nagu Disney multikas," sõnas ta.

Kuigi Jääääre algusaja muusika oli InBoili sõnul leebe, siis kogu elu, mis seda ümbritses, oli täielik rock'n'roll. "Sõitsime bändibussiga ja hääletasid meie peale Smilersi transamehed. Nad pidi maha minema Tallinnas, aga nad ei läinud, kuna neile nii meeldis see, mis bussis toimus. Siis nad ütlesid lõpuks, et teie olete tõeline rokkbänd, mitte Smilers," tõi Tõnu Timm välja.