"Mulle meeldib punkte panna elus, mingid asjad reaalselt ära lõpetada, siis mul on tunne, et ma saan üldse edasi liikuda. Lahkumisvaldus on Endla teatris sisse antud, aga ma rollilepingutega jään ikka neid rolle, mis ma olen loonud, veel mängima," selgitas Sander Rebane, kes on nüüdsest Tallinna linnateatri turundusjuht.

Rebane meenutas, et jäi kooli ajal oma õpetajale Kalju Komissarovile meelde meeletu töövõimega. "Ta tõi kõige rohkem esile minu energeetikat, ja kui ma mõtlen, siis see on ka minu enda arvates minu kui näitleja kõige suuremaks tugevuseks olnud. Kus ma ennast kõige paremini tunnen, on need hetked, kui ma saan endast anda 120 protsenti. Nii et higi pritsib ja karjumisest sosistamiseni kõiki vahendeid saab kasutada. Lõputu energia on minu kõige suurem trump, minu energialaegas," tõi Rebane välja.

Rebane meenutas, et kui ta Linnateatri juhi Mihkel Kübara ja peanäitejuhi Uku Uusbergiga kohtus, siis ta ütles, et tahab tunda agentsust, tahab tunda, et saab reaalselt midagi muuta kellegi elus.

"Näitlejana jääb vahel selline tunne, et teed tüki ära ja on tore, inimesed plaksutavad, ja see paneb mõtlema, et kas see üldse midagi muudab. Pikalt oli mul selline tunne, et tahaks teha midagi, kus ma näen tulemust lähemalt või selgemalt. Et saaksin võtta vastutuse millegi eest ja ehitada midagi üles. Turundusjuhina tööle hakkamise mõte tuli mu lauale suhteliselt juhuslikult ja ma sain aru, et siin on võimalus ehitada midagi üles, olemas," lisas Rebane, kelle arvates on terve elu tiinelt loomingut täis igas ametis.

Rebane ütles enda kohta, et ta on sündinud sekretär. "Anna mulle telefon kätte ja kui midagi on vaja ära korraldada, ma teen ära, mulle meeldib seda teha!"

Rebane näeb oma turundusjuhiametit veidi ka dokumentalistina. "Ma tahan need lood kätte saada, mis teatris on, sest see maailm on meeletult rikas. Mina pean kuidagi saama näitlejatele ligi, et saaksin need lood kätte ja need lood niimoodi pakendama, et inimesed saaksid neid vastu võtta."

Pärast rasket haigust, mille põhjustas borrelioos ja puukentsefaliit, tekkis Rebasel tunne, et ta ei saa ennast mingite asjadega enam petta. "Mulle meeldib otsida ja avastada ja mõelda, et meil on üks elu. Me kogu aeg vananeme ja tundsin, et nüüd on viimane aeg muuta midagi oma elus," selgitas Rebane, "Ära passi ühe koha peal, liigu edasi."

Kuna Rebase elukaaslane elab Tallinnas, on ta ligi kümme aastat sõitnud Tallinna ja Pärnu vahet. "Tallinnasse tööle tulek ei ole ainult ratsionaalne otsus, seal on ka tükike armastust sees, me just soetasime Tallinnasse uue kodu, kus mulle väga meeldib elada, ma ei jaksa enam sõita edasi-tagasi Tallinn-Pärnu vahel. Kodu on ka väga oluline tegur selle otsuse juures."

"Mul on endal see tunne, et ma olen ülipikka aega olnud laps. Ma olen vahel oma ajakava ja päevakava ka nimetanud nagu lasteaiaks. Ma tahan minna kümnest tööle ja tulla viiest tagasi. Ma tahan mingil määral saadagi täiskasvanuks, võtta vastu mehelikke otsuseid. Ma ei taha kogu elu ainult enda peale mõelda, vaid toetada nüüd ka teisi. Ma olen nii pikalt olnud üliegoistlik nii oma aja kui ka valikute mõttes ja õnneks mul on olnud partner, kes on seda kõike võimaldanud, aga see aeg on nüüd läbi," ütles Rebane.