"Mõnikord ärkan ma hommikul üles ja hüppan õnnest, sest tegelikult on ju kõik hästi, tuba on soe, söök on laual. Ma olen ju pensionär, mis on minu elul viga. Muidugi on erinevaid peresid ja erinevaid võimalusi, aga mittehakkamasaamine on kõik erinevatel põhjustel, miks see nii on ja see on ju kogu aeg nii olnud. Tänulik tuleb olla selle eest, mis sul on ja kes sul on ja siis sa saad hakkama," ütles näitleja Anne Veesaar.

Seriaal "Õnne 13" on uurinud 30 aasta jooksul eestlaste ajalugu ja elutingimusi. Veesaar mäletab detailselt sarja esimese episoodi filmimist, kui ta jõudis võtteplatsile ning sai aru, et tal ainsana pole tekst pähe õpitud, sest talle oli jäänud mulje, et teletegemine on väga aeglane protsess ja kohapeal jõuab kõike veel õppida. "Siis ma sain aru, et seriaali tegemine ei ole meelakkumine," lisas Veesaar.

Mare tegelaskuju on Veesaare sõnul nii kõvasti tema külge kleepunud, et isegi kui ta nüüd lõpetaks, ta sellest rollist lahti ei saaks. "Las ta siis olla, see on omaette fenomen ka," muheles Veesaar.

Ta käis septembris Itaalias ooperifestivalil ja kohtus seal väga sümpaatse ja inspireeriva naisterahvaga, kes oli tema toakaaslane, ainult et terve nädala jooksul ei suutnud ta Veesaart kutsuda Anne nimega, vaid ütles kogu aeg Mare.

"Alguses ma parandasin teda, aga lõpuks mõtlesin, et vahet ei ole ja reageerisin ka Mare nimele. Ta küll kogu aeg vabandas, aga ma ütlesin, et las ta jääb," ütles Veesaar.

Vahetpidamata küsitakse ta käest, kuidas Allan elab. "On inimesi, kes samastavad absoluutselt ja täielikult. Samas on see väljakutse, et kui ma teen mingit muud rolli, siis ma pean ennast murdma," ütles Veesaar.

"Õnne 13" vaatavad Veesaare sõnul ka nooremad inimesed, kes sageli tahavad temaga pilti teha või küsivad autogrammi. "Asi on isegi nii hull, et kui ma käin ujulas, mul on prillid peas, juuksed märjad, pistan pea korra vee alt välja ja lapsed juba röögivad "Õnne 13"!" muheles Veesaar.

Näitlejanna jagas, et mitu aastat kripeldas tal üks roll, mis tänavu välja tuli etenduses "Leping", kus ta pidi end murdma ja sai sellega enda sõnul siiski hakkama.

"Kui keegi tuleb seda etendust vaatama ootusega, et Maret näha, siis asi on sellest kaugel. Lavastas Elina Pähklimägi ja tema nõudlikkus ja täpsus, ja kuidas ta mind piitsutas, ma mõtlesin, et minusse kui vanaprouasse võiks noor inimene ikkagi viisakalt suhtuda, aga ta oli nii nõudlik, et ma lausa nutsin, et ma ei saa hakkama. Kui ära nutad, siis need emotsioonid lähevad kuidagi paika," meenutas Veesaar, kes on 44 aastat laval ja ekraanil olnud.

Veesaar tõdes, et iga tööga hakkad uuesti nullist pihta. "Mida rohkem nulli sa ennast lased, seda parem areng on," lisas ta.

Veesaar on ka ühe setokeelse muusikali lavale jõudmise eestvedaja.

"Kuulasin "Zetode" plaati juba kümme aastat tagasi ja mõtlesin, et see on ju nagu muusikalilugu, et miks meil pole ühtegi setokeelset muusikali tehtud. Siis sain tuttavaks Kauksi Üllega, kellel palusin kirjutada ühe seto muusikali libreto," meenutas Veesaar.

Kahe nädala pärast oli Üllel tekst valmis ning muusika tegi "Zetode" laulja ja pillimängija Matis Leima. "Nüüd on meeskond koos ja võime muusikaliga "Seto Odüsseia" välja tulla. Lavastab Elina Pähklimägi, kunstnik on Iir Hermeliin ja näitlejad on need, kes oskavad seto keeles kõnelda. Tuleb päris suur produktsioon Luhamaal, kus on justkui looduslik amfiteater."

"Kauksi Ülle kirjutatud lugu on inspiratsiooni saanud Homerose eeposest "Odüsseia" ja kuna Ülle arvates võib Homeros vabalt olla seto laulik, siis Homeros hakkab rääkima lugu sellest, kuidas sõda on lõppenud, aga Odüsseus veel koju ei jõua. Mis jälje sõda võib jätta ja kuidas sellest välja tulla ning hakkama saada sellega, et sõda on just lõppenud, aga etenduses saab ka palju nalja," lisas Veesaar.

Näitlejanna on enda sõnul ka väljaspool lavalaudu osav. "Ma olen kõike teinud, pojenge kasvatanud, heegeldanud, toiduvalmistamine on üks mu hobi. Tegelikult jõuab kõike teha."