Tema esimesest vähidaignoosist on möödas pea 20 aastat. Anne tütar oli tollal veel päris pisike, kui selgus, et juhuslikult rinnast leitud tükk ongi pahalane, mida kõige rohkem karta. "Ega ma ei teadnud-tundnud, internetti tol ajal mul ei olnud, et kellegi käest küsida või uurida. Eks ma sõna "vähk" teadsin ja nii läks lihtsalt lahti kohe keemiaravi, viisin lapse lasteaeda, ise läksin bussiga Tartusse, ei teadnud, kuidas minema hakkab, kõik räägivad iiveldusest, et paha olla ja mis iganes, ma olin kõigeks valmis," ütles ta.

Kuigi keemiaravi möödus raskelt, pidi ta iga päev andma endast parima. "Mul oli laps, ma ei saanud kuhugi pugeda, mul ei olnud seda võimalustki, et ma nüüd viskan diivanile ja olen seal mitu tundi pikali," rõhutas ta.

Pärast rinnalõikust ütles kirurg Annele, et oled nüüd terve. Kuus aastat tagasi andis aga vähk endast jälle märku, sedapuhku valuga, sest siirded olid enda ajanud üle keha laiali. "Tuli selga selline valu, mida varem ei olnud ja mis ära ei läinud, see hakkas vaikselt kerima, kerima ja kerima," meenutas ta ja tõi välja, et ühel päeval läks olukord nii hulluks, et haiglas valvearst saatis ta kohe komptuurisse. "Oli metastaasi kahtlus ja nii oligi."

Anne ravi kattis aastaid Tervisekassa, ometi oli ka tema üks neist sadadest vabatahtlikest, kes kogus erinevatel avalikel üritustel annetusi vähiravifondile. "Hästi palju on selliseid annetajaid, kes on kaotanud oma lähedase vähile, väga paljud ka räägivad oma lugu meile, seda muidugi on hästi-hästi kurb kuulda. Siis löövad mul ka emotsioonid välja, sest me saame aru, et me teemegi head asja."

Tänavu suvel saabus ka Anne jaoks hetk, kui selg oli vastu seina ja ta ise vajas fondi tuge. Ligi 60 vabatahtlikku üle Eesti korraldasid ulatusliku aktsiooni, et Anne raviks koguda ligi 20 000 eurot.