Andres Tabun sündis Tallinnas 1954. aastal. Näitleja esimesed mälestused pärinevad Paidest, kus ta käis lasteaias, kooliaeg möödus aga Türil. Peale sõjaväge elas Tabun Tallinnas ja töötas kaubandusliku inventari tehases kuniks luges Noorte Häälest, et Ugala teatrisse on konkurss näitleja kohale. Samuti Türilt pärit näitlejalt Andres Oksalt sai Tabun innustust, et tänu korvpallioskustele võiks ta proovima tulla küll.

Katsetel esitas Tabun Juhan Liivi luuletuse "Rändaja" ning kandis ette etüüdi. "(Heino - toim.) Torga istus esimeses reas ja ütles, et nüüd mängid loomaaia lõvipuuri koristajat, tuled pohmellis peaga, et kuidas käitud lõvipuuris. Ma ei teadnud, mis see pohmellgi veel on," naeris Tabun. "Ma tegin sellise etüüdi, et läksin puuri luuaga, võtsin lõvil turjast kinni, viskasin vastu maad, kustutasin jala all ära ja pühkisin edasi. Aga kogu etüüdi tegin Torgale tagumikuga näkku, ma ju ei teadnud, kuidas laval tuleb käituda. Torga ütles hiljem, et see oli kõige naljakam," rääkis näitleja.

"Torga oli meil peanäitejuht ja Enn Kose oli direktor, igal kevadel ma viskasin ikka lahkumisavalduse laua peale, tahtsin õppima minna midagi ülikooli," rääkis Tabun. Kui Kose ei tahtnud teda kuhugi lasta, siis Torga olevat öelnud, et eesti teater ei kaota sellest midagi, kui Tabun ära läheb. "Siis ma ikka jäin jälle," sõnas Tabun.

Tabuni jaoks on oluline oma töö hästi ära teha. "Ega ma ei ole kunagi edev olnud, kuigi näitleja peab edev olema. Võib-olla kunagi nooruses olin, aga mis sa ikka edvistad. Tuleb teha tööd ja oma asju hästi teha," sõnas ta.

Tabun meenutas, et Andres Lepiku lavastuses "Surnud liblikate tants" pidi ta mängima pastorit ning Rein Malmsten joodikust pereisa. Vormsil peale Lepiku lavastuse "Hullumeelne ja nunn" etendust saunas istudes, arutleti, kuidas Malmsten peaks surnud pereisana lavale tulema. "Mina ütlesin, et ta peaks tulema alasti, oleks jubehea. Lepik ütles, et väga õige, aga siis need osad millegipärast vahetusid, nii et mina mängisin seda isa pärast. See vastab tõele, et kes teisele auku kaevab..." meenutas Tabun.

Tabunil on kahju, et teatripuhvet on Ugalast kadunud ning rahvas paneb peale etendust kohe kodu poole. "Seal sai ikka peale etendust istutud ja maailma asju aetud ning väike "mesilinnu nokatäis" tehtud, nagu Arvo Raimo ütles," meenutas näitleja ja märkis, et on Ugalas enim käskkirju teeninud näitleja. "Keegi luges kokku ja rekord on vist minu käes jah. Eks "mesilinnu nokatäis" oli vist see põhiline põhjus," muigas ta.

Oma kolleegidega on Tabun enda sõnul üldjuhul hästi läbi saanud. "Ma üldiselt olen üsna leebe teatris, konflikte pole eriti otsinud, saan kõigiga hästi läbi. Aga eks prooviperioode on ikka olnud selliseid... mõnega ei klapi see töö eriti hästi, ei saa nagu aru, mida lavastaja tahab. Mõni ajab asja nii keeruliseks, et pärast ei saa mitte keegi aru enam."

Oma rollid mõtleb Tabun alati sügavalt läbi. "Ma mõtlen jubepalju selle peale, loon endale selle kujupildi, mõtlen, et miks ja kuhu. Lavastaja muidugi aitab ka, aitab kõige rohkem. Aga ükspuha, kus sa jalutad või käid, käib see ikka mõttest läbi kogu aeg."

Läinud aastal astus Tabun üles monotükis "Maailma ajaloo kõige võimsam näidend". "Mõtlesin, et mis seal ikka, siis hakkad tegema ja püha müristus, annab ikka õppida pähe. Aga üldiselt, ma saan 70 ja veel jääb tekst pähe, ei ole hullu," sõnas näitleja.