"Väsimus tekitab sisemisi pingeid ja küsimusi, kas ma ikka elan oma elu õigesti, mida ma peaksin tegema teistmoodi, et energiat jaguks kõige jaoks, nii töö jaoks, pere jaoks kui iseenda jaoks. Aega iseendale justkui ei ole. See tunne on kogu aeg. Samal ajal ei ole ka piisavalt aega pere jaoks või töö jaoks. Kogu aeg on selline süütunne, et äkki on kuskilt ikkagi liiga palju järgi antud, et ei ole jõudnud oma plaane teostada. Kogu aeg midagi närib sees," ütles filmirežissöör Vallo Toomla, kelle viimane dokumentaalfilm "Nii ta on" linastus tänavu märtsikuus.

Toomla arvates aitab tema puhul kõige paremini, kui on võimalus võtta mõni päev, kus ta on täiesti üksi ja kus saab teadlikult endale otsa vaadata. "Saab olla täielikus vaikuses, et ei oleks mingeid irriteerijaid, nii helide kui ka tegevuste ja inimeste mõttes. Kui midagi on hakanud närima, siis ongi see sellest, et pole olnud aega iseendale otsa vaadata," teab Toomla.

"Aga alati on ju nii, et kui sa võtad endale selle oma aja või lähed kuhugi, siis teisel poolel on kohe keerulisem ja raskem," selgitas kolme lapse isa Toomla, miks süütunne kohe närima hakkab, kui oled otsustanud aja iseenda jaoks võtta.

Toomla sõnul on aeg iseendaga ka vabaduse tunne, mida on vaja kogeda ja aeg vanade sõprade seltsis on ka väga tähtis.

Lapsest saadik on Toomla olnud kergelt melanhooliasse kalduv. "Rõõmupall pole ma kunagi olnud, elu jooksul olen kasvatanud endale külge võimekuse või maski, kus ma suudan elada ka väljapoole ja see pole minu jaoks enam nii raske ja ma tulen toime näiteks päev läbi inimestega suheldes. Noorena oli mul päevas kindlasti vaja vähemalt pool tundi iseendaga olla, et ennast taas koguda."

Toomla arvates võiksid mehed ise olla julged ja lubada endale spaad ja maniküüri ja kõiki väikeseid mõnusid, enese eest hoolitsemist, sest tihti ei ole see meestele kasvatusega kaasa tulnud.