Jaanipühad

Johan Randverel seostub võidupüha vanaisa sünnipäevaga. "Selline esimese vabariigi hõng, mind õudselt õpetati nende poolt niimoodi, et see on tähtis päev ja vanaisa isa käis vabadussõjas ja rääkis koledaid ja võimsaid ja uhkeid lugusid," rääkis muusik, kes oli üles kasvades jaanilaupäeviti aga tavaliselt kodus. "Minu isa käis tihtipeale mingite bändidega mängudel, nii et kui teised on kõik harjunud minema kuskile maakohta, seal panema hullu, suguvõsa on koos, siis mul kunagi nii ei olnud. Peaaegu kunagi isa polnud ja me olime lihtsalt kodus," naeris Randvere.

Ka Lauri Liival seondub võidupüha ja jaanilaupäev lisaks vabadusele hoopis ühe sünnipäevaga. "See on Jaanika Sillamaa sünnipäev. Kõik tähistavad võidupüha ja jaanipäeva ning Jaanika sünnipäeva kiputakse ära unustama. Aga kui mul satub olema vaba jaanipäev, kus ma ei esine, siis me oleme lauljate pundiga alati koos ja üritame Jaanikale teha sellise sünnipäevatervituslaulu, iga aasta on nagu uus lavastus."

Hanna-Liina Võsale meenub lapsepõlvest seoses jaanipäevaga, kuidas tema külavanemast isa pidi alati suurt jaanipidu korraldama Viimsi poolsaare tipus. "Ma olin alati kuidagi seal osaline ja nüüd viimased aastad olen tõesti olnud kogu aeg Vaidaveres, kus on mu sõber Rasmus Kulli maakodu ja seal on selline jaanitrall."

Randvere nentis, et tema pole kunagi jaanidel saanud seltskonnalaulude jms osaliseks. "Ma tahaks ka teada mingeid lorilaule ja selliseid toredaid, mis tõmbavad käima. Aga see on jäänud minust väga kaugele," kahetses ta.

"See on vist üldse muusikainimestel nii, et kui sul on vaba päev, siis sa väga muusikat kuulata ei taha, veel vähem laulda. Aga ma pean tunnistama, et see kood on minu sõpruskonnas natuke muutunud just viimastel aastatel, sest meil on seltskonnas tavaliselt Kaire Vilgats, kes on võtnud kaasa jaanipäevale akordioni, mida me kutsume Kortsuks. Kaire istub selle Kortsuga laua taha ja siis hakkavad tulema just need lorilaulud," muljetas Lauri Liiv.

Võsa sõnul meeldib talle rahvapidudel teistest natuke hoopis eemalduda ja melu nautida kõrvalt."Ma alati otsin seda eraldatust sellest peost, mulle väga meeldib, kui inimesed pidutsevad ja tantsivad ja teevad, aga mulle meeldib olla väiksel distantsil sellest."

Randeverele meeldib aga olla just esimene, kes tantsuplatsile suundub. "Et bändil oleks tore, mulle endale meeldib tantsida ja et kõik teised tuleks ka riburada pidi järgi," sõnas ta ja märkis, et inimesed on hakanud aastatega palju kiiremini end vabalt tundma.

Muusikalilaulude kontserttuur

Peale jaane võtab kolmik üheskoos ette aga Broadway muusikalilaulude tuuri. Lustakate muusikalide taga on aga tihti kurvad ja valusad lood. "Mult kunagi küsiti, kas kunstnik peab kannatama. Võib-olla ükski inimene päriselt ei pääsegi sellest valust ja kannatusest, see on see asi, mis puudutab kuidagi igaühte ja lootust sellest kuidagi läbi tulla ja edasi minna, paraneda. Mulle tundub, et see on suure kunsti üks läbivamaid asju," rääkis Randvere.

"Kunstnikud on tegelikult ka ülitundlikud inimesed erinevate maailma või isiklike probleemide suhtes. Võib-olla sellepärast nad ongi pannud selle loomingusse ja siis see on alati olnud natuke südantlõhestavam kui tavašlaager," arvas Võsa.

Muusikal pakub žanrina Liivi sõnul tundeid spektri igast otsast. "Me räägime muusikalist peaaegu alati meelelahutuslikus kontekstis, aga tegelikult on seal ikkagi väga palju materjali, mis on väga sügavad ja puudutavad lood," sõnas ta.

Muusikal on Liivi hinnangul Eestis endiselt väga hinnas žanr. "Kui vaadata ikkagi Vanemuise suuri muusikale ja ka Estonias praegu "Kabaree" jne, siis ikkagi tundub, et inimestel on seda žanri vaja ja publikut jätkub," kinnitas ta.