Kriisihoolduspere vanem: kui tuleb see kõne, jääb kogu maailm seisma
Kriisihoolduspere vanemate Maarika ja Guido juurde tuuakse lapsed, kes on mingil põhjusel kiiresti oma kodust vaja ära tuua. Kui see kõne tuleb, siis hetkeks jääb Guido sõnul kogu tema maailm seisma, ta kuulab ära, milline laps on nende juurde tulemas ja siis algab nende pere uus elu, sest sa hakkad olema selle lapse jaoks.
Eestis eraldatakse aastas perekonnast ligi 300 last. Suurem osa neist naaseb oma sünniperre, ent kõigil lastel pole see kahjuks võimalik. On olukordi, kus on vaja tegutseda kiiresti, et lapsed saaks turvalisse keskkonda ja siis on abiks kriisihoolduspere. Aktiivseid kriisihooldusperesid on Eestis praegu vaid kolm.
Maarika ja Guido on üks kolmest kriisihooldusperest.
"Iga hetk võib tulla meile kõne, et meile tuuakse laps. Tavaliselt on need lapsed ära võetud nende kodust mingitel põhjustel ja neid on vaja kiiresti kuskile paigutada. Pere on turvalisem kui turvakodu või asenduskodu, sest peres on ema ja isa, kes võtavad lapse vastu," selgitas kriisihoolduspere vanem Maarika Vikerraadio saates "Elutoas".
Guido ja Maarika enda peres on tütar, kes õpib gümnaasiumis ja ülejäänud kaks last on juba täiskasvanud. "Tahtsime algul hakata tavaliseks hoolduspereks, sest Maarika tuli ühel päeval koju ja ütles, et üks poiss vajab kodu, aga kuna poiss oli vägivaldne, siis ei olnud meie pere lapsed nõus, et selline laps meile tuleb. Siis hakkasime otsima muid võimalusi, kuidas saaksime neid lapsi veel aidata," ütles kriisihoolduspere vanem Guido.
Maarika töötab lasteaias ja näeb kõrvalt, et kõigil lastel ei ole oma kodus tore elada. "Ma näen, kui raske on tegelikult mõnel lapsel. Kriisihoolduspere abi vajavad tavaliselt just väikelapsed."
Guido algul väga kartis, kuidas ta suudab võõrast last armastama hakata ja talle kodu pakkuda. "Kogu koolitusaja ma mõtlesin, kas see ikka on õige asi ja kas me saame sellega hakkama, aga tegelikult see ei ole üldse raske. See väike laps lihtsalt poeb su hinge," ütles Guido.
"Kriisihoolduspereks saamine ei ole tegelikult lihtne, pead läbima koolituse, aga see on hea, see valmistab sind ette selleks, mis sind ees oodata võib. Ja see ei sobi peredele, kellel on endal väikesed lapsed, sest traumeeritud lapsed võtavad kümme korda rohkem energiat," ütles Maarika.

Guido sõnul on kriisihoolduspereks olemine nagu elustiil, iga hetk pead olema valmis selleks, et laps tuleb. "Kui see kõne tuleb, siis hetkeks jääb su maailm seisma, sa kuulad ära, mis laps on tulemas ja siis hakkab hetkega uus elu, sa hakkad olema selle lapse jaoks."
Maarika ja Guido juures on praegu kuues ja seitsmes laps, kes on ühest perest ja kes paari päeva pärast lähevad oma isa juurde tagasi. "Esimesed lapsed elasid meil päris pikalt, nendega käime siiani läbi. Päris ära kontakt ei kao, saadetakse pilte," selgitas Maarika.
"Kogu see aeg, kui lapsed meil on, on meil see teadmine, et ühel hetkel nad lähevad ära, me ei tohi neisse klammerduda, siis me saame aidata järgmisi lapsi, kes abi vajavad. Need lapsed vajavad rahu, vaikust, turvalisust ja armastust. Usalduse saavutadki oma tegudega, ei tohi ennast peale pressida," lisas Gunnar.
Maarika sõnul nad lasevadki sellel lapsel olla omas tempos. "Vahel mõni laps küsib, et ega teie meid ei löö ja siis sa kinnitad talle seda, kui vaja, siis mitu korda, et tal on siin turvaline olla. Mõni laps ronib kohe sulle sülle, otsib kontakti. Meie oleme lastele tädi ja onu."
"Lastele minnakse järgi tavaliselt lasteaeda, et mitte tekitada traumat teda kodust ära võttes ja lihtsas lapsekeeles selgitatakse neile, et nad ei lähe täna koju, vaid tädi ja onu poole, kuniks kodus asjad korda saavad," selgitas Guido, kuidas lapsed oma pere juurest ära võetakse.
Gunnari sõnul oli üks väga raske hetk, kui nende juures oli 1. klassi laps ja oli emadepäeva hommik. "Me ju teame, et kontakt lapse emaga peab olema ja ma valisin selle lapse ema telefoninumbri, et laps saaks oma emale õnne soovida. Pika ootamise peale võttis ema unise häälega telefoni ja kui laps siiralt ja rõõmsalt head emadepäeva soovis, siis ema ütles, et mul on praegu uni, helista mulle pärast tagasi. Siis ma nägin, kuidas selle lapse maailm järjekordselt kokku varises, seda oli nii kurb vaadata. Aga lapse usk emasse on ikka nii suur, et olgu see ema milline tahes, järgmisel päeval ta jälle armastab oma ema," ütles Gunnar.
"Lapse lugude kuulamised ja lapsele otsa vaatamised on kõige raskemad, aga sa pead olema nii tugev, et mitte seda lapsele välja näidata. Ja raske on ka hetk, kui tuleb teade, et laps läheb koju tagasi, lihtsam on siis, kui laps saab uue võimaluse, kuigi laps tahab muidugi alati koju minna," lisas Maarika.
Gunnari sõnul pole midagi teha, aga alkohol määrab väga palju, pered ei saagi enam sellest ringist välja ja see muster kipub perekonnas korduma.
Märkamisest üksi jääb Maarika sõnul väheseks, tema sõnul peab ka tegutsema. "Kui näed hätta sattunud last, siis tuleb helistada, kui ise tegeleda ei taha või ei oska."
"Tihtipeale satuvadki hätta just need lapsed, kellel pole peale ema ja isa kedagi, neil pole ümber turvavõrgustikku, vanaema, tädi ega onu," lisas Guido.
"Peab uskuma sellesse, et headust on maailmas rohkem," ütles Maarika.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Elutoas", intervjueeris Tiina Vilu