Viieaastase Nadja vanemad loobusid lapsest sünnitusmajas ja tüdruk kasvas kuni möödunud aasta juulikuuni Tallinna lastekodus.

"Me tahtsime last ja saime," ütlesid 45-aastane Jevgenia Värä ja 63-aastane Einar Värä, kellest said esimesed hooldusvanemad Eestis, kes on võtnud endale sügava füüsilise puudega lapse. Kaasasündinud harvikhaigus Arnold-Chiari sündroom ei lase Nadjal tunda oma jalgu.

1990. aastate lõpus töötas Einar venekeelse "Aktuaalse kaamera" vanemtoimetajana ning kuna ekraanile sooviti värskemaid nägusid, läks ta Tallinna Ülikooli neid otsima.

"Kui saime tuttavaks, oli Einar 36-aastane ja kui abiellusime, siis olin mina 36-aastane. Sündis ühine laps, mõtlesime, et saame ka teise lapse loomulikul viisil, aga kui selgus, et võib-olla ei pruugi see enam õnnestuda ja kuna vanus on juba selline, siis tuli tegutsema hakata," meenutas Jevgenia.

Nad läbisid kasuvanemate koolituse. Kui Jevgenia kuulis Nadjast doksarja "Koduteel" kaudu 2023. aastal, mille tegi tema sõbranna Tallinna lastekodus elavatest lastest, tärkas tal tüdruku vastu huvi. Toona oli ärksa meelega Nadja kolmeaastane.

Pere mõtles natuke ja tegi otsuse laps võtta. "Selles väikses kehas elavad vist kõrvuti ooperidiiva ja kõrgem sõjaväejuhataja," muheles Jevgenia. "Kamandab ja õpetab ja emotsioneerib ta väga palju. Ka poja jaoks oli see alguses probleem, et ta on ju väike, miks ta kogu aeg kamandab."

Jevgenia rääkis, et kord pärast pikka tööpäeva koju tulles küsis Nadja tema käest, et kas emme on rõõmus. Kui Jevgenia vastas, et muidugi on ta rõõmus, uuris Nadja selle peale, et aga miks emme siis nii keskmise näoga on.

"See on minu jaoks motivatsioon. Näen mõningaid tuttavaid, kes pensionile jäädes istuvad diivanil ja elu hakkabki ära vajuma," ütles Einar, kes õpetas Nadja lugema. "Alguses lugesime tema rehabilitatsiooniplaani, et viieaastasena peab ta 20 sõna selgeks saama, aga praegu ta juba loeb. Numbreid liidab ja lahutab kümne piires."

Praegu seda lootust, et Nadja kunagi ratastoolist püsti tõuseb, ei ole.