Koomikukarjäärini jõudis Maiduk enda sõnul poolloogiliselt. "Õppisin enne natukene teatrivärki, aga see oli minu jaoks liiga deep (sügav - toim.). Deep'i-panemine ei ole minu värk ja siis tuli stand-up peale ja läks käima," rääkis ta Raadio 2 hommikuprogrammis.

Meetodeid, kuidas nalja teha, on palju. Maiduki jaoks on kõige olulisem open mic (vaba mikrofon - toim.) üritustel käimine ja naljade publiku peal katsetamine. "Igaüks saab oma viis minutit, selle eest ei saa raha ja seda ei tohiks esinemiseks kutsuda, kuigi mõni kutsub ja siis ütleb, et tal oli 360 esinemist aastas. Mul kerib tavaliselt kuklas mõte, peaaegu alati elust enesest, ja siis ma räägin lava peal selle mõtte ette ja näen, kas toimis või ei toiminud," selgitas ta ürituse kontseptsiooni.

Kuigi Maiduki naljad pärinevad elust enesest, ei käi ta neid tänaval otsimas. "Kui midagi naljakat ei juhtu, pole ka midagi ette kanda. Kui mingit head pulli saab, võib sellest teistele ka rääkida," leiab ta.

Teravad naljad toovad endaga kaasa ka solvujaid, tõdes koomik. "Näiteks Erik Orgu võib solvuda, kui ma Andrew Tate'i kohta pahasti ütlen, ja võivad solvuda Rakvere inimesed, kui nende kohta maakad öeldakse. Ja loomulikult võivad solvuda sotsiaalõiguste eest seisvad inimesed, ükskõik, mis põhjusel, sest neile lihtsalt meeldib väga solvuda," loetles ta ning tõdes, et solvujatele ta väga palju rõhku ei pane. "Kui sa koomikuna selle pärast liiga palju muretsed, kas keegi solvub või mitte, oled koledusehunnik."

Öeldakse, et naljategemiseks on vaja julgust, intelligentsust ja huumorimeelt. "Seal on ikka kõike kamaluga, aga mingitel hetkedel on ikka vajaka," kommenteeris Maiduk, kuidas tal nende kolme elemendiga lood on. "Ma ei ole kindlasti loll, aga mingites asjad olen ikka väga loll."

Publiku ees naljategemine on Maiduki arvates paradoksaalne ja banaalne. "Kogu komöödia mõte on justkui autentne – keegi ei kirjuta sulle mingit värki ette, sa tuled iseendast rääkima, kõik peab autentne olema, aga selle kõige juures teed käsu peale nalja. See on meeletu paradoks. Minu arust on kõik etenduskunstid banaalsed," arutles ta.

Koomik rõhutas, et oluline osata publikut lugeda. "Kui on open mic, kus inimesed annetusepõhiselt maksavad – ei pea maksma, aga võiks –, ja ma näen, et publikus on neli inimest ja see tuleb täiesti mõttetu, siis ma teen ikkagi täiesti suvalist jama. Siis ei ole mõtet isegi saali lugeda. Aga muidu on see kindlasti väga oluline. Loomulikult peab mingi materjal valmis olema ja saaliga adapteeruma," märkis ta.