Ansambel Apelsin 50: me oleme naljameeste punt
Apelsini legendaarsed liikmed Ants Nuut, Harry Kõrvits ja Ivo Linna käisid bändi 50. sünnipäeva puhul Vikerraadios ja meenutasid, kuidas bänd omal ajal kokku sai ning kuidas sündisid bändi legendaarsed lood, mida siiamaani usinasti raadiojaamades mängitakse. Kõrvitsa sõnul mõtlesid nad kohe alguses selle peale, kuidas teistest erineda ja kujundasid endale kergelt paroodia tegemise imidži.
11. mail saab ansambel Apelsin 50. aastaseks.
"Apelsin tegutseb tänapäeval ka ja vastuvõtt on olnud hea," ütles Ants Nuut, kes on mänginud bändi kõikides koosseisudes.
"Restoranis Rae käisime õhtuti mängimas ja seal kohtusin Ants Nuudi, Jaan Arderiga ja Tõnu Aarega," meenutas Harry Kõrvits, kes on trummar bändi algkoosseisust.
"Esimene teleesinemine oli Mati Talviku saates, kus me mängisime instrumentaallugusid. Siis oli ju bändide põud, ei olnud ju kedagi võtta. Kukerpillid olid paar aastat mänginud. Bändide konkurents oli väike, aga nälg muusika järgi suur. Me kohe alguses mõtlesime selle peale, et kuidas teistest erineda ja võtsime kergelt paroodia tegemise imidži endale. See, kuidas Ants viiulit väänas ja jalaga trombooni mängis, ja kui sa ikka telekas olid, siis said kohe ka püüne peale."
Nuut meenutas, et sama päeva õhtul, kui Talviku saade eetris oli, võeti Tõnu Aare sõjaväkke, ta ise seda saadet ei näinudki. Kui bänd teist korda teles esines, nägi Kõrvits esinemise ära ja siis võeti sõjaväkke.
"Tol ajal oli väga ohtlik teles esineda, kohe võeti sõjaväkke," muheles Kõrvits.
Ivo Linna tuli bändi aasta hiljem, 1975. aastal.
"Hakkasime Harry Kõrvitsaga 1974. aasta suvel Viru 2. korruse restoranis igal õhtul tantsumuusikat mängima. Linna pealt teadsin Tõnu Aaret. Nende esimest saadet nägin ka telekast, see oli uskumatult naljakas. Sõbrunesime Artsiga ja nii see läks. Kus tal oli hääl, kõrge ja võimas! Meie mõtted ja iseloomud ka sobisid ning nii ma sinna punti sain," meenutas Ivo Linna.
Mati Nuude tuli bändi Ivo Linnaga pea samal ajal.
"Mati Nuudet oli hea vaadata ja kuulata ning ta oskas publikuga juttu puhuda," ütles Nuut. "Mati Nuude leidsime Pirita restoranist, kus ta lava kõrval oli laulnud, öeldes, et lavale ta ei mahu. Ta oli ju turske maadleja. Tema esimene laul Apelsinis oli Jambolaya."
Gunnar Kriik tuli bändi pärast Tõnu Aare sõjaväkke minekut ja mängis basskitarri.
Apelsini legendaarne lugu "Me armastame ooperit" sai võtmeks Venemaa ukse lahtimurdmisel ja selle looga kirjutas bänd ennast ka muusikaajalukku.
Linna meenutas, et nad palusid Henno Käol kiiresti sõnad teha. "Õppisime kiiresti ära ja esimest korda laulsime seda Vanemuise laval. Et oleks lõbusam, siis toodi teatri rekvisiidilaost lavale ka kirju papist lehm. See lugu läks kohe loosi, seda mängis Eesti Raadio iga päev ja mängib siiamaani," ütles Linna.
Legendaarse karulaulu tõi bändi Harry Kõrvits. "Kogu punt laulis seal, igaüks sai midagi öelda," lisas Kõrvits.
Linna meenutas, et Ants Nuudil oli alati väga huvitav lähenemine. "Lugu käib, Ants seisab lava peal ja siis mingi koha peal, kus keegi bändist ei teadnud oodata, võttis ta oma trombooni ja tegi mingi koha peal viienoodilise sutsaka sinna vahele ja kõik naeravad. Nuudi lause oli, et iga törts on kallis."
Legendaarse "Leierkasti" loo kohta meenutas Linna, et lugu oli tohutult hea ja ka hea tekstiga, aga mehed mõtlesid, mis soolo võiks loo vahele panna.
"Muretsesime siis värskelt tootmisse läinud Coca-Colat, jõime pudelid vastavate nootide kõrguselt tühjemaks, puhusime neid ning see ongi pudelitega mängitud soolo seal laulus. Need proovid olid jumalikud! See on igavene kustumatu muusika mälestus, mis elab igavesti," ütles Linna.
Nuude meenutas, et kunagi, kui nad ühel vabaõhuetendusel seda lugu mängisid, siis kontserdi vaheajal üks pudelikorjaja viis need häälestatud pudelid ära. "Pani kotti ja viis taarasse," naeris Nuut.
Kõrvits lisas, et Apelsin ei teinud ainult kontserte ega mänginud vaid tantsuks, vaid tegi muusikat kuuldemängudele ning ka filmimuusikat.
Täiuslik lugu ongi see, kust pole enam midagi ära võtta ega juurde panna, leidis Nuut.

Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: Vikerraadio, intervjueeris Andres Oja