"Rääkides stereotüüpidest, siis Eesti meestest meenub mulle kohe Marko Matvere, kes on macho, väga hea näitleja ja tore inimene. Mina ise olen beeta tüüp, et kui suuremaks võitluseks läheks, langeks ma esimeste seas. Võib olla ongi imelik, et kuidas ma nii kaugele välja olen vedanud, et beeta mehed on ka veel elus," ütles kirjanik Urmas Vadi.

Vadi sõnul on ta ennast pool elu või isegi rohkem tundnud pigem paksukesena, kellel on kogu aeg mantlivooder ümber olnud. "Ma vanasti palju trennis ei käinud, praegu mängin tennist kaks-kolm korda nädalas. Kui trenn jääb vahele, tekib kohe ebameeldiv tunne, aga üle poole elust olen lohvakas tüüp olnud."

Vadi meenutas, et kui ta oma ajal sõjaväkke pidi minema, avastati tal astma ja sõjaväkke ei võetudki, mille üle oli ta siis väga rõõmus. "Astma mind siis veel ei seganud, tol ajal oli kõige olulisem, et saaks naisterahvaga suhelda, õlut juua ja thrash-metal'it kuulata. Aga ühel hetkel läks astma väga halvaks ja kopsust avastati kolm haigust, millest üks oli leegionäritõbi."

Kui saad macho-nimega haiguse, tunned ennast Vadi sõnul ise ka macho'na. "Haigus oli päris ohtlik, aga ma sain terveks. Siis hakkasin uurima, kuidas enda hingamist parandada, jätsin ära piima, nisu ja ka suhkru. Mett söön ma edasi. Kõigepealt hakkas aju trikke tegema, et mul on väga suhkrut vaja, aga kui kuu aega vastu pidasin, juhtus see, et kilod lihtsalt kukkusid ära. Ma ei muutnud enda liikumisharjumuses eriti midagi, aga nelja kuuga kaotasin 14 kilo," meenutas Vadi. "Siis avastasin, et see ei olegi minu kaasasündinud eripära ja alles 40-aastaselt sain aru, et ma võin olla ka kiire ja sale, see on väga hea tunne."

Vadi meenutas, et mingil hetkel ei suutnud ta enam T-särke kanda, sest kui sul pole rinnalihased, vaid sul ongi rinnad, siis see on ebamugav tunne ja ta hakkas kandma triiksärke. "Nüüd kannan jälle T-särke. Mul ei ole kehaga mingeid probleeme, ma ei pea seda näitama ega ka varjama, see on lihtsalt osa minust."

Vadi sõnul käivad talle tegelikult need inimesed närvidele, kes õpetavad, et tee nii või naa, ole selline ja teistsugune. "Ma tegelikult ei kipugi sellest rääkima ja kui keegi tunneb end oma kehas hästi, siis ta ei peagi midagi muutma. Suuremad inimesed on ka väga ilusad inimesed."

"Naljakas on see, et sa elad pool elu ära ja ei teagi, et sellised muutused on üldse võimalikud. Ma tegelikult olen väga ablas, lausa õgard, aga kui sa piima ja nisu ei söö, sööd liha näiteks, siis võid ka ennast ogaraks süüa. Peab tunnetama, et kui kõht on täis, siis rohkem ei söö. Ma muidu söön hästi aeglaselt," selgitas Vadi. "Aga seda ma küll ütlen kõikidele lapsevanematele, et laste toitu ei tohi ära süüa. Kui jääb midagi taldrikule järele, siis emad ja isad ajavad selle endale sisse. Sinu kõht ei ole solgiämber."

Kirjutamine on Vadi jaoks teraapia, mingid lood ja eluseigad jäävad kummitama. "Ma ei ole kiire suhtleja, mõtlen õhtuti, et oleks võinud ju öelda nii või teisiti ja siis tunnen, et ma tahan sellest loo kirjutada. Olen kontrollifriik ka – tahan kirjutada just nii, nagu ma tahan, paberi peal ei saa keegi sulle vahele tulla, seal saan teha täpselt nii, nagu ma ise tahan."

"Osad inimesed näiteks räägivad oma mõtted iseenda jaoks selgeks, mina kirjutan oma mõtteid selgeks. Kirjanduses võib kõike teha, teise inimesega rääkides nii palju vabadust võib olla pole. Ja kui sa ei plaani kirjutatut kuskil avaldada, siis on su vabadus ju lõputu."