Seksuoloog: meile ei ole õpetatud oma kehaga rõõmsalt elama
Seksuoloog Kristina Birk-Vellemaa rääkis Vikerraadio saates "Päevatee", et algusest peale ei ole meile õpetatud oma kehaga rõõmsalt elama, siin on palju segadust ja vastuolusid. Tema sõnul ei räägita avatult ja haavatavalt näiteks intiimsusest.
"Seksuoloogia ülesanne on normaliseerida inimeste seksuaalsust ja normaliseerida ka selle mitmekesisust. Me oleme kõik seksuaalsed olendid sünnist surmani ja see ongi inimeseks olemise osa. Eesmärk on inimestele läbi selle teadmise, et me olemegi seksuaalses plaanis igaüks isemoodi laiendada oma seksuaalset vabadust ja sellest saadavat rõõmu," ütles seksuoloog Kristina Birk-Vellemaa.
Seksuaalsuse ja seksiga kaasnev häbi ei ole meile midagi igiomast, ei ole nii, et me olemegi loodud häbenema, varjama või halvasti tundma ennast, see on puhtalt kultuuriline.
"Kõik tunded on kultuurilised. Häbi juured on väga palju religioonis, sellega on seotud kontroll ja võim ning nagu sageli ka kultuuriuuringutes tõdetakse, see, kes kontrollib inimese seksuaalsust, kontrollib ka ühiskonda. Näiteks läbi selle, kes kellega suhteid tohiks luua, mis on kriminaliseeritud, õigus turvalisele rasedusele," ütles Birk-Vellemaa.
Teadmine, et häbi ei ole meile süvitsi igiomane ja paratamatu, võiks meid toetada ja aidata mõista, et me saame ise seda muuta, et me ei tunneks häbi ega ebamugavust.
Birk-Vellemaa sõnul võib tunduda, justkui seksist räägitakse väga palju ja igal pool, aga seda tehakse väga kitsalt, justkui kõik peaksid nautima sarnaseid asju ja ühtemoodi. "Me ei räägi avatult ja haavatavalt näiteks intiimsusest. Minu käest küsitakse väga tihti, mitu korda nädalas peaks seksima, et olla terve ja õnnelik, ma ei ütle seda, sest sellist keskmist ei ole olemas," lisas ta.
"Ma olen ka lapsevanem, meie peres kasvab neli last ja see roll on minu jaoks seksuaalkasvatuses ja -hariduses ka väga oluline, näiteks ebamugavuse kogemine, ka lapsevanema roll partner olles, sest me ju muutume kogu elu ning ka meie suhted muutuvad kogu aeg."
"Minu kõige olulisem eesmärk koolitundides on luua ruum rääkimiseks, nende teemade arutamiseks, kus me räägime seksist nagu normaalsest elu osast, mis ei ole piinlik, mis ei ole tabu," ütles Birk-Vellemaa, kes õpetab riigigümnaasiumis gümnaasiumiõpilasi. "Noorte lemmikteemadeks on hormoonid ja seksuaalsed ihad, aga nende lemmikosa oli kondoomitund, kus kõik said kondoome pakist välja võtta, katsuda, vaadata, ka libesteid."
Seksuoloogi sõnul tundub talle, et algusest peale ei ole meile tegelikult õpetatud oma kehaga rõõmsalt elama, siin on palju segadust ja vastuolusid. "See vanus, mis visuaalselt võib tunduda kõige seksikam aeg inimese elus ehk kahekümnendad, võib tegelikult olla väga ebakindel. Aeg, mil keha on sile, prink ja nooruslik ehk seksikas keha, nagu meedia meile püüab näidata, siis ei ole noores seda seesmist enesekindlust."
30-ndate lõpus ja 40-ndate alguses hakkab tulema see inimlik enesekindlus, et me ei mõtle enam selle peale, mida teised meist arvavad, meil ei ole vaja enam seda välist kinnitust nii palju. Samas oma kehapildiga siis lepitakse, kuigi see pole päris see, mida tegelikult soovitakse.
Seksuaalsus võib saada ka uue hoo, kui lapsevanema roll järjest piseneb. "Muidugi on ka siin erinevaid tegureid, näiteks erivajadustega lapsed, täiskasvanud laste toetamine. Kõik algab ja lõpeb alates suhtlusest iseendaga kuni suhtluseni ühiskonnas, aga see on treenitav."
Birk-Vellemaa taskuhäälingus Sekspositiiv räägiti ka lapselastest, kes kinkisid oma vanaemale vibraatori. "See räägib sellest, et naiste nauding on järjest olulisem, tähtsam ja normaalsem nähtus."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Päevatee", intervjueeris Piret Kooli