Vaimse tervise häiretega võitlev Mirjam Root: mind lohutas ainult pidutsemine
Tallinnas üles kasvanud Mirjam Root jagas "Ringvaates", kuidas ta on oma elu vältel erinevate vaimse tervise häiretega rinda pistnud ning kuidas ta raskusi trotsides elurõõmu taastas.
28-aastane Mirjam Root on oma pere ainus laps. Üles kasvas ta ema ja kasuisaga. "Meil oli tõepoolest kõik olemas – vanemad väga panustasid minusse ja hoolisid ja kõik oli korralik."
Suured mured algasid tal hoopis kooli minnes. "Mul oli lihtsalt raske teiste hulka sulanduda, mul olid teised huvid – ma olin häbelik ja vaikne ja tagasihoidlik," iseloomustas ta end, lisades, et tegeles rohkem lugemise ja õppimisega. "Mind kutsuti nohikuks selle pärast ja lihtsalt ei suheldud."
"Bussiga kooli sõites ma veel mõtlesin, et täitsa lõpp, aasta lõpuni iga päev veel ja siis kaheksa aastat veel – ma lihtsalt ei pea vastu," meenutas ta. "Ma kogu aeg kartsin, mida teised must arvavad – ma kartsin kõike, ma kartsin kõiki," lisas naine. "Ma unistasingi ainult, et ma kuuluksin kuskile."
"Siis ma lasin oma hinded meelega väga-väga halvaks, sest ma lootsin, et ma kuidagi selle kaudu saan endale sõpru juurde," tõdes Root, ent see teda ei aidanud.
Peale põhikooli läks Root teise kooli õppima, kuid siis hakkas ta abi otsima ohjeldamatust pidutsemisest. Raha selleks sai ta kas vanematelt, laenu võttes või sõpradelt.
"Ma tegelikult süüdistasin neid enda sees, et miks nad kasvatasid mind selliseks, et ma teistsugune olen," vahendas Root oma toonaseid mõtteid vanematest.
Esimest korda sattus Root psühhiaatrikliinikusse 18-aastaselt. "Viimati [sattusin] kui ma olin 26 ja ma olin ikka igal aastal mitu korda – ma ütleks, et kindlasti üle kümne korra," loetles ta. Root tunnistas, et esimest korda sattus ta kliinikusse anoreksia tagajärjel.
Mõnikord manipuleeris Root kliinikus olles arstidega, et rahusteid juurde saada. "Aga mingitel hetkedel olin ma ka ise täiesti reaalsustaju kaotanud."
Hoolimata kõigest asus Root Tartu Ülikoolis õppima prantsuse keelt, valides kõrvalaineks psühholoogia. Kuid tema vaimne tervis oli väga nõrk ja kolmandal aastal jäi ülikool pooleli. "Mul olid tohutud ärevushäired ja depressioon – ma ei suutnud üldse õppimisele keskenduda."
"Ainuke asi, mis mind lohutas, oligi see, et elada Tartus ehk oma kodust eemal ja pidu panna. Tegeleda vabal ajal joomise ja narkootikumidega. Samas psühhiaatrilised ravimid võtsid mult viimase keskendumisvõime ära," selgitas ta.
Vahepeal leidis Root ka armastuse, kuid pärast selle purunemist hakkas ta ennast uuesti näljutama ja veel rohkem narkootikume kuritarvitama.
"Ma jõin mitu pakki veini ära ja võtsin 20 rahustit ja siis läksin lihtsalt Paljassaare rannas kuhugi hästi kaugele, et keegi ei saaks mu appikarjumist kuulda," meenutas Root. "Järgmine asi, mis ma mäletan, oli haiglas."
"Kõik see, mida Mirjam on pidanud oma lühikese elu jooksul läbi elama – neid asju on nii palju," tõdes Roodi juhendaja Margot Raid.
Nüüdseks on Roodil aga elurõõm taastunud, hetkel elab ta Lootuse küla koguduses. "Kuni sa oled veel siin, siis kaotada ei ole mitte midagi, aga võita on kõik," jagas ta teistele saatusekaaslastele õpetussõnu. "Kui mulle vanasti keegi selliseid laused ütles, siis ma oleks tahtnud karjuda või sõimata näo täis – see tegi lihtsalt nii haiget ja valu ja kõlas nii õõnsana, aga nüüd on päriselt ka lootust."
"Ta naeratab, ta on rõõmus ja ta ei ürita olla enam keegi teine," sõnas ka juhendaja. Täna unistab Root oma perest ning soovib leida üles enda kutsumuse, millega maailmale kasulik olla.
*
*
Kuhu pöörduda
Lasteabi: 116 111 (24h)
Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123 (kell 14-00)
Eluliin: 655 8088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (iga päev kl 19-07)
Kiirabi: 112 (24h)
MTÜ Peaasi: peaasi.ee
Toimetaja: Maiken Tiits
Allikas: "Ringvaade"