"Parim olemine oli mulle igas asjas oluline. Ükskõik, mis ma tegin, ma tahtsin võitja olla. Enne hooaega jälgisid meid arstid, sest sa pidid saama arstilt loa, et kannatad koormust. Mäletan, et mul pidi ka vererõhus olema parim tulemus," meenutas Are Eller.

Noorukesele Arele oli juba varakult selge, et end tuleb mingis suunas arendama hakata. Nii tegi ta endale maal elades ja talutöid tehes tõstekangi, et lisajõudu treenida. "Alateadlik suund oli spordi poole võetud," tõdes ta.

Teadlikku trenni hakkas ta tegema neljandas klassis, kui elas ja õppis linnas, Tallinna 36. keskkoolis (praegune Pirita majandusgümnaasium).

"Tolleaegne legendaarne Eesti suusatreener Paul Pahla sõitis külgkorviga mööda Meriväljat ringi ja korjas poisid kokku. Kantseldas meid ja muretses suusad, mida meie peres ei olnud võimalik kunagi lubada," rääkis ta ja lisas, et kui mõistis, et tänu spordile on tal võimalik enda elu lihtsamaks teha, siis oli kogu aeg siht silme ees. "Tänu spordile läksid need muud jamad minust mööda –  leidsin eneseteostuse spordist," rääkis ta.

Kuigi Are jaoks oli sport alati esikohal ja kool jäi tagaplaanile, ei olnud tal enda sõnul ühegi ainega probleeme.

Sport päästis konfliktidest venelastega

Probleemid olid mujal, kuid nendestki päästis poisi sport. Nimelt oli kool tol ajal jaotatud kaheks: osa eesti ja osa vene õppekeelega. "Ega see kooli haldamine õpetajatel kerge olnud. Vahetunni ajal oli venelastega palju kokkupõrkeid – see karastas kõvasti. Aga kõik olenes, kuidas sa sellesse sulandusid."

Are Eller oli kooli jalgpallimeeskonnas ainus eesti poiss: "Need vene pätid olid mulle omad poisid. Ma eriliselt ohvriks ei langenud kunagi."

Maal kasvanud ja treenitud poisina oli ta tugeva kehaehitusega ja 16-aastasena 1.82 pikk, mis tähendas, et üks ühele kontakti ei tahetud temaga sattuda.

Kuid üht ohtlikku situatsiooni ta siiski meenutas – kui sattus bussi oodates üksinda silmitsi kuue vene poisiga. "Neil oli tõsine plaan mul nina üles lüüa, aga siis tuli üks vanem vend, kes neid kamandas ja ütles, et see on ju jalgpallipoiss ja tõmmake siit uttu," kirjeldas ta nappi pääsemist.

Are sõnul olid Pirita vahel jõlkujad peamiselt koolist välja visatud või klassi kordama jäetud poisid: "Tol ajal jäeti üsna kergelt istuma ja nii kandus see valekasvatuslik külg edasi, kui vanemad poisid jäid järgmiste juurde. Mingisugune veritasu läks kogu aeg edasi. See oli teatud mõttes raske aeg, aga sa ise pidid olema tugev ja sealt läbi tulema."

Soov vaadata elus ettepoole

"Ma olen alati nagu aerutaja, kes istub näoga sõidu suunas. Ma sellepärast ei hakanud sõudmist tegema, sest mulle ei meeldinud, et ma liigun selg ees ja ma ei näe, kuhu ma lähen," kirjeldas Are Eller oma elufilosoofiat ja spordiala valikut.

Treener Paul Pahla juhendamisel alustas ta küll suusatamisega, kui sel ajal oli nii, et kes talvel suusatas, see suvel aerutas. Ning peagi hakkas Arele aerutamine suusatamisest rohkem meeldima ning talvised suusatreeningud olid eesmärgipärased, et suvel paremini aerutada.

Nõukogude Liidu süsteem oli aga halastamatu – valik üle liidu sportlaste seas tohutu ja oli raske liidu koondisse väljavalituks osutuda. Läbimurre saabus pärast keskkooli, mil Are kehakultuuri õppis ning tänu Nõukogude Liidu koondise ebaõnnestumisele enne Mehhiko olümpiat (1968) saabus Moskvast palve saata Soome Tamperesse EM-ile (olümpia eelvõistlustele) hoopis Eesti meeskond.

"Pääsesime tõelisse eliitseltskonda, kus olid Euroopa tugevad kohal ja saime aru, et pusime maailma ässadega. Olime seal kolm korda neljandad ja saime aru, et oleme üsna lähedal järgmisele olümpiale," rääkis Are Eller ja selgitas, et varem ei olnud neil õiget võrdlusmomenti, aga kui isegi kohapealt laenatud paatidega õnnestus teha nii häid tulemusi, siis andis see esimest korda aimu, et nad on konkurentsivõimelised. "Siis hakkasime sporti mõttega tegema," tõdes ta.

Hiljem tegutses Are Eller veel treeneri ja spordiametnikuna, kuni maandus Toomas Uba kutsel ETV sporditoimetuses.

Aerutamine kui kasvatusmeetod

Are Elleri kolmest lapsest vanim, isaga saatesse tulnud Külli Eller ütles, et on kodust saanud väga hea stardipositsiooni eluks.

"Ema panustas rohkem sõnalisse ossa," viitas ta psühholoogist ema Annele. "Aga isa ikkagi tegudega, et kuidas saada need kaks tüdrukut omavahel ühele joonele. Siis ei olegi kui muud, kui paned kaks õde paati ja ütled, et peame selle saare peale jõudma. Ja vaadake ise, kuidas saate. Kisa oli kõva, aga poole tee peal saadi aru, et peame kokku leppima, kelle kord on, mis rütmis me läheme. Muidu me lihtsalt ei liigu edasi," tõi Külli näite isa iseloomustavast olukorrast, mille mõte oli panna lapsed tegutsema, et nad mõistaksid, kuidas elus asjad käivad.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.