"Natuke imestunud on oldud küll," sõnas Katrin Jakobson ja tõi näite ühelt 5miinuse kontserdilt, kus ta kolleeg ei uskunud teda nähes oma silmi ja uuris, mida ta siin ometi teeb. Kui Katrin sõnas, et on pojaga, imestas kolleeg, et kes see poeg küll olla võiks.

"Näitasin, et seal ta istub. Siis mäletan küll neid silmi. Ta küsis, et kui temal on raske neid sõnu kuulata, siis kuidas mina emana neid talun. Aga mul oli vastus olemas: kui juhtumisi tuleb vastu Helgi Sallo, siis kas ta tuleb vastu kui Helgi Sallo või Alma? Kõikidel on oma roll."

Bändi esimene plaat kui diletantide disko

5miinuse algusaastaid iseloomustas metsik roppuste laviin laulutekstides. Ajapikku on ehmatavast suuvärgist loobutud ja kuulajad ei pea silmi peitma.

"Alguses mõtlesime, et oma näoga sellist juttu avalikult ei ajaks," selgitas Kristjan. "Aga see on see, mis me tol hetkel ütlesime – oli naljakas ja kellelegi otseselt liiga ei tehtud."

Kristjan meenutas aastat 2016, kui ilmus bändi debüütalbum. "Kui seda praegu kuulata, siis see on täielik diletantide disko – riimiskeemid on nii primitiivsed kui üldse olla saavad, biidid kehvasti miksitud, helipilt kehv. Tegime põlve otsas nalja, vaatasime, kaugele annab sedasi ajada," märkis Kristjan, kuid tõdes, et albumilt leiab kihvte momente, mis lootust andsid.

"Hakkasime tööle, et teha paremini ja ägedamalt. Nali sai tehtud ja hakkasime asja tõsiselt võtma," lisas ta.

Täna tuntakse Kristjani sõnul neid ära pigem just päikeseprillide järgi.

Emale kanapoeg, mitte Kohver

Viimasel ajal on Estoni Kohver laval lihtsalt Kohver. Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas ema mõnikord ka poega Kohvriks hõiganud on, muigas ta, et ei ole. "Oh ei, aga tal on hüüdnimi, mida ma ei ütle."

"Kanapojaks kutsub mind," sõnas seepeale Kristjan. "Kuna ma olin väga kerge unega."

"Ma olen kanaema olnud," kinnitas Katrin omalt poolt. "Väiksena ta kas karjus või sõi, rahulikku aega pole olnud."

"Umbes nagu praegu, kas röögin või söön, niisama ei tiksu," naeris Kristjan.

Süda õiges kohas

Lapsena oli Kristjan tihti haiglas, kus ema ajaviiteks pojale tähti õpetas. "Teiste laste emad vaatasid mu ema, et mis geeniust see õpetab," teadis Kristjan rääkida. Katrini sõnul said väiksel Kristjanil tähed ruttu selgeks, samuti lugemine.

Kõik siiski nii ladusalt ei sujunud, Katrin meenutas juhtumit poes, kus poiss jalgu trampis ja end pikali viskas. "Olin tige ja mul oli piinlik. Olin alati mõelnud, et kuidas saab nii olla, et laps viskab pikali. Ma pole uhke selle üle, praegu oleks selle eest lastekaitse kukil, aga vitsasahmakas poe taga ikka oli, et teha selgeks, kuidas käituda. Ja mitte kunagi enam ei juhtunud sellist asja," jutustas Katrin tookordsest reaktsioonist.

Kristjan meenutas juhtumit, mil ta 4-5-aastasena pani kokku oma pätibande ja läks naabrite juurde vargile. "Teadsin, et võti on mati all ja seda, kus on mudelautod. Võtsime autod ja panime jooksu, ukse jätsime lahti," ütles ta ja jätkas, et pahandus on tal tänaseni hästi meeles ning jalal armgi seda meenutamas. Põgenedes hüppasid poisid nimelt soojustorudelt alla ja Kristjan sai vigastada. "Olin kuriteoga hakkama saanud ega julgenud koju minna – tiksusin õhtuni verise jalaga."

Kodus tehti poisile selgeks, et varastamisel on lõpp. Kristjan oletas, et sai varguseidee telerist, sest kodus oli ausus igati hinnas. "Ema püüdis koguaeg savipotti voolida. Isa oli pigem suhtumisega, et savipott läks nii, nagu läks, alustame uuesti, see pole okei. Ema oli rohkem hands on, aga isa osakonnajuhataja, kes käis korra läbi, vaatas, kuidas olukord on ja ütles, et tehke korda," kirjeldas ta vanemate kasvatuslikku lähenemist.

Kuigi ema võttis poja teismeliseaastad kokku lausega "kui midagi teha, siis mürtsuga" ning isa pidi pahanduste tõttu koolis käima, sõnas ta, et Kristjanil on süda õiges kohas ja see on kõige tähtsam. "Kui ma midagi üldse olen õigesti teinud, siis see on mu poeg," kinnitas Katrin.

Laulupeole laulukooris käimata

Kuigi muusika meeldis Kristjanile juba lapsepõlves, siis laulukooris ta käia ei tahtnud. "Ma ei viitsinud, see tundus eitede värk."

Siiski oli tal suur soov laulukaare alla jõuda. "Ütlesin, et ma pole kooris käinud, aga tahan tulla laulupeole. Mulle sebiti Karksi-Nuia mudilaskoori pääse ..."

"Kristjan helistab, et ma olen kaare all, kuula, ma olen kaare all, me teeme praegu proovi," kirjeldas ema poja kõnet lauluväljakult.

"Sain laulukaare kogemuse kätte, ilma et oleks päevagi kooris käinud," muigas Kristjan, kuid Katrin lisas, et kui poeg öösel laulupeolt koju jõudis, sõnas ta emale, et see oleks ikka pidanud sundima teda kooris käima. "See tunne laulukaare all meeldis talle."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.