Diana Leesalu: ulmena mõeldud "451° Fahrenheiti" on suuresti meie reaalsus
19. novembril esietendus Linnateatri laval Ray Bradbury 1953. aasta romaanil "451° Fahrenheiti" põhinev samanimeline lavastus. Diana Leesalu märkis, et lavale ajendas teda seda tooma asjaolu, et see, mida autor 50ndatel kujutas ulmena, on suurel määral saanud meie reaalsuseks.
Ray Bradbury 70 aastat tagasi kirjutatud ja kohe kultusromaaniks saanud "451° Fahrenheiti" räägib ühiskonnast, kus raamatud on keelatud ja inimesed veedavad aja seinasuuruste ekraanide ja kõrvaklappide seltsis. Tuletõrjujad mitte ei tõrju tuld, vaid põletavad valitseva režiimi käsul raamatuid.
Diana Leesalu tõi Bradbury loo Linnateatri lavale, põhjendades seda sellega, et korraga hakkas see 50. aastatel kirjutatud ulmeromaan muutuma päriseluks.
"See veider tunne, mis tekkis, et see, mis seal oli kirjutatud ulme pähe, on meil väga suurel määral kas käes või lähenemas, tekitas tunde, et võiks katsuda seda laval kajastada," kirjeldas ta "Ringvaatele".
Indrek Ojari kehastab loo peategelast – petrooleumilõhnast läbiimbunud tuletõrjujat Guy Montagi, kes naudib raamatuid hävitavaid leeke. Ursula Ratasepp kehastab lavastuses tema abikaasat, Maris Nõlvak noort Clarisse'i, kes on Montagi naaber ja erinevalt teistest, kes elavad ekraanide maailmas, elab lugude, liblikate ja lindude maailmas.
"Tema tegelase puhul ongi see, et ta annab mingi impulsi peategelasele, paneb ta mõtlema asjade peale, mille peale ta varem pole mõelnud," rääkis Nõlvak.
Leesalu tõdes, et on veider, et see mis Bradbury 50. aastatel kirjutas, on suurel määral meie reaalsus. Nõlvaku sõnul on siin tugevalt sees ka üksinduse teema.
"Tänapäevamaailmas ka kogu aeg elame dilemmas, et kui ma ei ole seal sotsiaalmeedias absoluutselt või ei vaata mingeid seriaale või midagi iganes, siis sul ei ole väga paljude inimestega enam millestki rääkida."
Ratasepp märkis, et me ei ole mitte ainult see, mida me sööme, vaid ka see, mida me loeme. "See ei taandu ainult sellele, milliseid raamatuid me loeme, kas see või see autor, või mida me üldse endale sisse ahmime, milline on see intellektuaalne roog, millega me ennast toidame.
Ta tunnistas, et jääb ise sageli kinni nn scroll'imise naudingusse, kust tuleb kogu aeg peale ainult uut sisu ja see toit on võimalik väga kiiresti kätte saada.
Millest Bradbury avatud meelega vaatajale tänapäeval kõneleda võiks?
Leesalu sõnul näiteks sellest, mis juhtub ühiskonna ja inimestega siis, kui inimesed ise vabatahtlikult otsustavad loobuda võimalusest kasutada enda fantaasiavõimet, kujutlusvõimet ja hakkavad tarbima lihtsustatud, mugavalt pakendatud meelelahutuslikke kiirprodukte.
"Või sellest, kuidas on võimalik täiesti tõsise näoga ajada inimestele täielikku umbluud, nii et nad usuvad seda ja kui ohtlik see võib olla, kui sellel inimesel, kes seda ajab, on inimeste üle samal ajal väga suur võim," lisas ta.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Heleri All
Allikas: "Ringvaade"