"Põhikoolis käisin Tallinna Ühisgümnaasiumis, aga kui põhikooli ära lõpetasin, tundsin, et minus on rohkem ambitsiooni ja kandideerisin mitmesse kooli. Sain ka VHK teatriklassi sisse, aga Prantsuse Lütseumi kooli õhkkond paelus mind ja mulle tundus, et kui ma tegelen ainult teatriga, käisin tol hetkel ka Nukuteatri noortestuudios, siis läheb teatrit ehk natuke paljuks," meenutas näitleja Maris Nõlvak, miks ta läks Prantsuse Lütseumi õppima.

Tema ema-isa on rääkinud, et juba kuue-seitsmeaastaselt hakkas ta Eino Baskinit parodeerima. "Mu vanemad palusid mul ka sugulastele esineda ja eks ma sealt selle positiivse emotsiooni sain, et ma teen midagi, mis on lahe."

12-aastaselt läks Nõlvak oma õe õhutusel näiteringi ja 15-aastaselt Nukuteatri noortestuudiosse. Stuudio kaudu jõudis ta ka Andres Maimiku mängufilmi "Kirsitubakas", kus tema kanda oli peaosa. Ta oli siis vaid 17-aastane.

Võtteperioodiga meenuvad Nõlvakul ainult positiivsed emotsioonid. "Mul polnud mingit soorituskrampi, sest sain aru, et mind on filmi võetud selle pärast, et ma olen selline nagu ma olen."

Kuna pärast gümnaasiumi lõpetamist ei olnud lavakunstikooli võimalik astuda, sest sel aastal vastuvõttu ei toimunud, õppis Nõlvak aasta aega teoloogiat. Suur osa tema suguvõsast on kristlased. "Meie perekond ei ole kristlased," lisas ta.

Kui ta oli nelja-aastane, käisid nad suguvõsa kokkutulekul, kus koguduse noored tegid etendust. "Lavastuse süžee oli hästi primitiivne, kõik ristitud inimesed lähevad taevasse ja teised põrgusse. Järsku läksid saalis punased tuled põlema, tuli hästi sünge ja vali muusika. Istusin vahekäigus ja minust möödus kuradiks kehastunud mees. Ma sain täieliku paanika ja šoki, sest ma ju teadsin, et meie pere pole ristitud. See tekitas minus väga palju küsimusi, millele hakkasin vastuseid otsima väga noores eas," meenutas Nõlvak.

Nõlvakuga samal lavaka kursusel õppisid Märten Metsaviir, Ken Rüütli, Maarja Johanna Mägi, Oskar Seeman.

Sarjas "Papsid" mängib Nõlvak Emmat. "Selleks tegelaseks ammutasin ma inspiratsiooni sellest ajast, kui ma käisin lütseumis. Emma on hästi tubli tüdruk. Ma arvan, et ma ise olen sellest arhetüübist natuke välja kasvamas, enam ma ise nii tubli ei ole, aga Emma on perfektsionist, tal on selged reeglid, tal on kõik asjad väga paigas," selgitas Nõlvak.

"Ma ise alati vaatan kõike, mida ma teles või filmis teen, sest kui julged teha, julge ka vaadata. Esimene kord on mul alati tunne, et see on kohutav. Siis vaatan veel kolm-neli korda ja lõpuks tekib tunne, et sellisena see roll tahtis siia ilma tulla ja las ta nüüd olla. Roll tuleb oma isikust lahti ühendada," mõtiskles näitlejanna.

Nõlvak tõi teda mõjutanud lavastustest lisaks suguvõsa kokkutulekul nähtud šokeerivale etendusele välja Noorsooteatri "Kõik ägedad asjad". "Ma hakkasin etenduse alguses kohe nutma ja nutsin lõpuni välja nagu väike laps, aga see lootus ja energia, mis ma sealt sain, kandis mind kolm nädalat takkajärgi," meenutas Nõlvak. "Minu jaoks oli see tohutult elujaatav lavastus."

Kunagi ta võttis kriitikat väga südamesse. "Ma arvan, et pole ühtegi näitlejat ega lavastajat, kes teeks oma tööd ülejala. See ongi loomingu võlu ja valu, et aeg-ajalt õnnestub ja aeg-ajalt ei õnnestu. Kui see kogu aeg õnnestuks, oleks see matemaatika," nentis Nõlvak. "Kui ma ise lähen hea tundega lavale, see lavastus läheb mulle tohutult korda, siis ma lihtsalt ei loe kriitikat. Ma proovin mängida neile inimestele, kellele see täna läheb korda."

"Mulle meeldib näitlejana see teadmatus, meeldib see sissehüppamise hetk, ja see, kuidas elu võib üllatada. Näitlejana me ei saa alati valida, ja see on vist isegi hea," leidis Nõlvak.