"Mitte väga tihti. Ma olen valivaks muutunud," lausus Roosileht, et tänapäeval ta enam igale üritusele muusikat mängima ei lähe ning lisas, et ta lööklause on: "Ma ei jõua igal pool diskot teha, kus buss peatub".

Roosileht mainis, et klubides mängimist on ta üritanud vältida ning otsuse langetab ta olenevalt sellest, mida üritusel teha tuleb. "Sünnipäevi ma olen teinud ja spetsiaalseid üritusi," lausus ta.

Roosilehe sõnul soovivad inimesed kuulda tema esituses vanemaid lugusid. "Minul on väga raske välja tulla ja teha set uuest, värskest house-muusikast - siis kõik mõtleks, et ma olen lolliks läinud," naljatles ta. "See on sama, kui mingi vana bänd tuleb lavale ja teeb liiga palju uusi lugusid - pahandus on majas," lisas Roosileht. "Seal peab leidma kuldse kesktee."

"Kui ma tegin oma esimese disko 1977-ndal aastal, siis tegelikult ma ei olnud ühelgi diskol varem käinud. Ma teadsin, kuidas seda tehakse - et muusikat mängitakse plaatide pealt. Disko ju sündiski sellest, et ei olnud raha tellida bändi," rääkis Roosileht.

Roosileht sõnas, et talle on DJ-na alati meeldinud rahvaga suhelda. "Õppisin koomikutelt nalju ja kohandasin neid enda diskodel," ütles ta.

"Kui sa olid Tallinna DJ, siis sa pidid võtma sealse esinemiskoha jaoks kultuuriosakonnast eraldi loa," meenutas Roosileht, mida pidi tegema nõukogude ajal, et erinevates Eesti linnades DJ-na esineda saaks.

Samuti jagas Roosileht, et enne esinemist tuli panna kirja lood, mida õhtu jooksul publikule mängiti. "Lõpuks ma kirjutasingi ainult vene esinejaid, sest nõuti ju," lausus ta. "Ameeriklased ei tohtinud olla." Muidugi mängis Roosileht lõpuks ikkagi seda muusikat, mida hing ihaldas. "Ei käidud bände kontrollimas, ei käidud meid kontrollimas," kinnitas ta.