"On märkimisväärne võimalus võtta vastu ühte vanimat paaditüüpi, ühepuulootsikut ehk haabjat, mis peamiselt oli levinud põlisrahvaste, sh soome-ugri rahvaste seas. Haabjas kuulub ka alates 2021. aastast UNESCO kultuuripärandi nimistusse," ütles Eesti meremuusemi teadusjuht Hele Kiimann.

2023. aasta ekspeditsiooni sihtkohaks on Slusegardi küla Bornholmi saarel. Thomas Franki sõnul võeti haabjatega pikki mereretki ette juba tuhat aastat enne viikingeid, nii läänest itta kui ka idast läände, ning ta püüab seda oma ekspeditsioonidega tõestada.

"Haabja ehitas Jaan Keerdo 18 aastat tagasi, 2004. aastal. Pikkust on lootsikul kuus meetrit ja 35 sentimeetrit. Laius üks meeter. Parda kõrgus 35 sentimeetrit. Varasema 18 aasta jooksul on Lendav Hollandlane sõitnud merd Käsmus, Tallinna merepäevadel, Võhandu maratonil ja 2009. aasta tuletulemisel," rääkis Aivar Ruukel haabja tehniliste andmete kohta.

"Haabjaid on meil Lennusadama ekspositsioonis lae all rippumas kaks: esimene neist on tehtud ca 1880-1885 ning kogutud muuseumi poolt 1970. aastate lõpul Kasari jõe äärest. Ehk siis selline ühepuupaat, millega sõideti ringi nii jõe peal kui ka Matsalu lahel. See oli meil ka eelmises Paksu Margareeta ekspositsioonis neljandal kalanduse korrusel väljas. Teine on üsna kaasaegne ja saadud Soomaalt, valmistatud 1999-2000. Neil haabjatel on vööri ja ahtri ehituses eripärad, mida ka suuremad spetsialistid oskavad tähele panna," selgitas meremuuseumi juhatuse liige Urmas Dresen.

"Peamine, mida taanlasest idaviikingite rännuteede uurija Thomas Frank ja Jevgeni Dernovoi soovivad antud retkega tõestada, ja eelkõige jõudmisega järgmisel aastal Bornholmi saarele, on, et selline arhailine paaditüüp oli meresõidukõlbulik juba tuhat aastat enne viikingiaega," lisas Dresen.