Reet Linna: Tarmo Pihlapile ei ole praegu vastast
Sel neljapäeval, 21. aprillil, oleks Tarmo Pihlap saanud 70-aastaseks; kahjuks katkesid tema elu ja loometee vaid 47-aastaselt. Suurkuju meenutades avavad "Pealtnägijas" oma südamed ja fotoalbumid Pihlapi pereliikmed ning lavakaaslased.
"Väiksena kutsuti mind väikseks Tartsiks," ütles Tarmo tütar Mariann Pihlap. Tema sõnul läheb ta vanusega aina enam kadunud isa nägu. "Isa lood on kõik omamoodi armsad mulle, sest lisaks ilusale muusikale, sõnadele, meloodiatele kuulan ma ka oma isa häält," rääkis Mariann.
"Aga üks väga eriline lugu on aastast 1978, Uno Naissoo ja Heldur Karmo lugu "Armastus" ja ma kuulsin seda esimest korda kolm aastat tagasi. See meloodia, need sõnad, see sõnum - see kuidas ta seda kõike väljendab ja esitas, see liigutas mind väga sügavalt," ütles Mariann. Eksabikaasa Evi rääkis, et "Metsateel" on lugu, millega tal Tarmo alati meenub. Tema sõnul sai ta loo sõnumist paremini alles vanemaks saades aru.
"Eks see armukadedus oli ka loomulik tunne, aga ma ei lasknud sel üle pea kasvada. Ta ei olnud seda tüüpi mees, kes ise naisi taga ajaks meeleheitlikult. Ta oli pigem see, kes nende eest põgenes," rääkis Evi Tarmo populaarsusest.
Vend Priit Pihlap rääkis, et tema lemmiklugu Tarmo repertuaarist on "Tuul". "See on Ameerika kantrilaul, mille Tarmo salvestas üksi, mängides akustilisi kitarre, kadunud Gunnar Graps mängis suupilli soolo ja Tarmo laulis kõik vokaalpartiid üksi sinna sisse. Ta kasutab seal isegi joodeldamistehnikat ja see on parim, mis Tarmo on üldse minu jaoks muusikaliselt teinud, et ma pean seda kõige suuremaks saavutuseks, vokaal-meistriteoseks," ütles ta. "Kõik, mis tema ees tegi, tegin ma järgi," lisas Priit, et vend on olnud talle suureks muusikaliseks eeskujuks.
Ivo Linna andis Tarmoga mitmetunnise kontserdi kaheteistkümnele inimesele
"Me kohtusime 1967. aasta lõpukuudel. Minul oli ka suur igatsus kusagil lava peal bändi tegema hakata. Ja siis oli teada, et Tartu ühes koolis tegutseb ansambel Varjud ja seal on fantastiline viiulimängija ja laulja Tarmo Pihlap," teatas laulja ja Tarmoga väga hea sõber olnud Ivo Linna. "Meil kujunesid Tartsiga, nagu me teda hüüdsime, üsna kiiresti välja väga sõbralikud suhted. Ma arvan, et neid kordi oli sadu, kui me käisime igasugustel pidudel Tarmoga kahekesi esinemas," lisas ta.
"See oli varakevadel 1987. Väljas oli rohkem kui 30 kraadi külma. Me sõitsime Tarmoga Võrru. Saime sinna Kandle kultuurimajja, aga täissaali asemel oli seal umbes 12 inimest," meenutas Ivo Linna, et tol päeval oli väga külm ja palju inimesi kohale ei tulnud. "Me pidime seal esinema 20 minutit, väikene tervituskontserdikene, ja me laulsime kolm ja pool tundi, sest rahvas hüüdis (väga hea publik oli) kogu aeg, nüüd laulge seda lugu, nüüd laulge seda," rääkis ta.
"See, et üks mees nagu Tarts tegi mõnest laulust sellise, mis kinnistus ainult tema nimega ja kinnistus ka rahva südamesse - see on see, mida võib iga teine artist kadestada," oli Ivo Linna kindel. "Selles mõttes ta ei läinud ülbeks. /.../ Ei mitte seda. Tal oli tõelise artisti enesearmastust küll, ta teadis, kes on Tarmo Pihlap, väga hästi teadis, nii et võib-olla see andis talle rasketel hetkedel ka tuge," ütles ta.
Anne Veskile meeldis laulda "Meremehe armastust"
"Iga laulja algab kellegi teise laulude laulmisest," rääkis laulja Anne Veski, kes võttis saatesse kaasa enda esimese laulumärkmiku, mis sisaldas ka Tarmo laule. Üks lugu, mida talle vanasti meeldis laulda, oli "Meremehe armastus". "Ilma et Tarmo seda teadnud oleks," lisas ta.
Anne Veski teatas, et Tarmo oli erakordselt musikaalne, kes võis lihtsasti erinevaid pille mängida ja laulmine tuli talle kui linnulennul. "Tarmo Pihlap on andnud Eesti muusika varasalve väga palju ilusaid laule. Ärge unustage ära seda, et sellel ajal, kui meie käisime kõik stuudiotes lindistamas, keegi ei saanud seal, nagu öeldakse, sinu häält parandada. Ta laulis alati puhtalt, täpselt, professionaalselt," lausus Anne Veski Tarmo talendi kohta.
Anne Veski sõnul ei olnud tal aimugi, et Tarmol niivõrd raske haigus oli, kuigi esineti tihti koos. "No kahjuks on maailmas asju, mis on nii nagu nad on."
Reet Linna meenutas Tarmo erakordselt kirevat riietusstiili
"Julgen öelda, et iga teine Laul, mida Tarmo laulis oli hitt," arvas omalt poolt laulja ja saatejuht Reet Linna. "Tarmo oli minu jaoks üks esimesi artiste, kes julges lavale tulla värvilise pintsakuga. Teised olid ikka pruuni, tumeda, valge, musta, aga mitte mingil juhul punase, rohelise ega sinisega, aga Tarmo tuli kärtssinise pintsakuga," meenutas Reet Linna Tarmo erilisi lavariideid.
Reet Linna teatas, et tema viimane pilt Tarmoga on tehtud Õllesummeril 7. juulil 1999. aastal. "Üsna pea teda enam ei olnud ja selle pildi pealt nüüd küll ei paista kohe mitte mingil juhul välja, et temaga midagi halvasti oli," ütles Reet.
"Ma olen tänase päevani veendunud, et Tarmo Pihlap oleks olnud täna kui Artur Rinne. See panus, mis ta Eesti muusikasse andis, on ikka väga-väga suur, meil ei ole talle vastast praegu, tänasel päeval," ütles Reet Linna.
Tööle järgnes lõõgastusperiood
"Ta võis oma töisel perioodil meeletult tööd rabada ja siis pidi järgnema sellele selline lõõgastusperiood. Eks alkohol oli seal ju väga suures kaalus," rääkis vend Priit Tarmo pahupoolest.
"Oleks mul olnud rohkem mõistust ja kannatlikkust ja tarkust ja kõike… Aga samas ma ei kujuta teda 70-aastasena ette. Samas noh, tore oleks vaadata, kuidas nad Iffiga koos laulavad ja oleks kindlasti väga äge," rääkis Evi.
"Isaga oli siis ja on praegu ja ilmselt ka edaspidi meil see side läbi muusika," ütles tütar Mariann lõpetuseks. "Mul on lihtsalt väga hea meel, et tema muusika elab ja läbi selle elame me kõik koos edasi ja tunneme seda suurt armastust."
Toimetaja: Maiken Tiits
Allikas: "Pealtnägija"