1926. aasta 18. detsembril alustas tööd Kopli raadiojaam, mida peetakse regulaarse ringhäälingu alguseks. Saja aasta jooksul on Eesti Raadios töötanud tuhanded inimesed: värvikad, meeldejäävad, kirglikud, pühendunud, raadiokunstile andunud inimesed. Üks neist oli poliitik ja kodukandi hoidja Anne Eenpalu, kes töötas raadios teadustajana aastatel 1984–1994.

Anne Eenpalu rääkis, et töö Eesti Raadios oli tema elu kõige õnnelikum periood. "Raadio on minu esimene kirg. Mulle väga meeldis see vaikus, sekundite möödalaskmine, avad mikrofoni ja räägid."

Teadustaja töö ei seisnenud üksnes teksti ettelugemises. Eenpalu meenutas, kuidas iga võõrkeelne nimi ja keerulisem sõna kontrolliti enne eetrit üle.

"Meil olid kõik sõnaraamatud, alati kontrollisime ja vaatasime, et me ei eksi hääldustega. Näiteks paljud heliloojad, kes olid kahtluse all, kas ta on sakslane või prantslane, pidime omavahel kokku leppima, kuidas me hääldame," kirjeldas ta.

Raadiotöö tõi teadustajate lauale väga erinevaid tekste. Mõni neist oli kerge ja meelelahutuslik, näiteks milline padi on magamiseks parim. Samas tuli edastada ka propagandat. Üks eredamaid mälestusi on Eenmaal seotud looga, mis kirjeldas, kuidas Siberi kohal lendavad dirižaablid avastavad maavarasid ning kohe kui tuleb signaal, alustatakse kaevandamist.

"Lugesin ära, panin mikrofoni kinni ja kõndisin Vikerraadio stuudiost puhkeruumi. Istusin ja mõtlesin, et see ei ole võimalik. Uks läheb lahti, tuleb Heino Köögard: "Anne, tulge palun kohe tagasi. Mis te muretsete? Ega see ei ole ju tõsi, see on propaganda. Meil on ju saade lugemata, lähme ruttu tagasi." Läksin tagasi ja katsusin kõik ära unustada, aga see oli minul esimene šokk, mis juttu meie peame lugema."

Kõige valusamaks peab Eenmaa päeva, mil sai teada, et peab raadiost lahkuma. Ta rääkis, kuidas teadustaja Sirje Eesmaa tõi talle keset tööpäeva ümbriku ning ta sai juba Eesmaa pilgust aru, et midagi on valesti.

"Teen lahti ja seal on kirjas, et alates reedest on teie leping lõpetatud. Oli kolmapäev," meenutas ta. "See oli mulle niisugune alandus ja raske üleelamine, et sinust absoluutselt ei hoolita. Lihtsalt pauh! Sind enam ei ole."

Viimasel tööpäeval koristas ta puhkeruumis oma kapi ja jättis kolleegidele seinale kaardi, kuhu kirjutas, et kui saatus tahab, kohtuvad nad kunagi veel. Endist töökohta näeb ta tänaseni unes.

"Ma näen sageli unes, et ma sõidan selle natukene logiseva liftiga neljandale korrusele, lähen koridori ja vaatan, et meie puhkeruumis on kõik teistmoodi. Siis vaatan, et foonikas ei ole enam neid inimesi ja lähen esimesse stuudiosse, tahan mikrofoni avada, aga see ei lähe lahti."

Saja-aastaseks saanud Eesti Raadiole soovib Anne Eenpalu eelkõige sisulist programmi ning hoolt eesti keele vastu.

"Kella ütlemist on rohkem raadios vaja! Kella ütlemist, sest paljud inimesed kiirustavad. On ju noori perekondi, kellel on nii palju ülesandeid terveks päevaks: ta peab täpselt kuulama," leiab ta.