Aljona Suržikova kolis Kärusse eestiaegsesse majja üheksa aasta tagasi. Ja kuna seal leidus palju vanavara, oli loogiline samm asutada oma muuseum. Ja et nimemaagiat ära kasutada, oli selge mis suunas tuleb tegutseda.

"Kärumuuseum Kärus kõlab ju väga hästi. See on väga loogiline, et Kärus on selline muuseum. See on ju eesti keeles selge, miks see nii peab olema," selgitas Suržikova "Aktuaalsele kaamerale".

Peaaegu 200 paisunud kärude kollektsiooni omanik ütleb, et huvi kärude vastu ei tähenda, et talle meeldib ikka veel nukkudega mängida. Pigem tahab ta režissöörina vanu asju elustada ja inimeste lugusid koguda.

Kuna äsja kokku saanud kaksikute ja kolmikute vankrite kollektsioon peamajja ära ei mahtunud, võeti kasutusele vana raudteejaam.

Mitmikute kärud on pärit paljudest riikidest, suurem osa neist on valmistatud aga eritellimusel.

"Meil on Prantsusmaa, Soome, Norra ja muidugi Eesti. Meil on väga erinevad kaksikute ja kolmikute vankrid, aga ma isegi ei teadnud, et ka tänapäeval kolmikute vankrid tehakse ainult eritellimustel," rääkis Suržikova.

Suržikoval on suured plaanid. "Meil ei ole veel kõike, mida me ootasime, sest meil on väga suured plaanid. Meil on veel kaks tegemata (korrastamata) maja, kuhu me tahame päris suure muuseumi ehitada, kus peavad olema kõikide riikide kärud, vähemalt üks eksemplar. Me mõtleme väga suurelt, et meist saab ikka maailma suurim (kärude) muuseum ja siia tulevad kõik muuseumid vaatama, kuidas me saime hakkama," selgitas ta.

Kohalike elanike sõnul oli Suržikova Kärusse tulek üks suur vedamine. "Kui nüüd järsku kaoks pildilt nii Aljona kui see muuseum, siis oleks minul siin sees tühi auk ja ma usun, et Kärus muutuks ka midagi palju vaesemaks või kahvatumaks," ütles Liia Sisask.