"Pealtnägija" tegi ülevaate arstide ja hooldajate erilistest hobidest
Tsiklituunija, ehtekunstnik ja vetelpäästekoerte koolitaja - "Pealtnägija" tegi ülevaate hobidest, mille abil arstid keset koroonakriisi end maandavad ja meelt rõõmsana hoiavad.
Olukord koroonarindel süstib tasapisi lootust, aga haiglates veel hõlpu pole, seda enam, et paljude tervishoiutöötajate jaoks kestab kriis ja ülekoormus tegelikult juba üle aasta. Paljud neist on leidnud endale aga hobid, mis aitavad neil läbipõlemist vältida ja ütlevad, et vastutusrikkast tööst on vaja aeg-ajalt välja lülituda, muidu pole neist ka patsientidele kasu.
Tsiklite tuunimine hoiab mõtted tööst eemal
Margit Klade töötab Põhja-Eesti Regionaalhaigla koroonaosakonnas hooldajana. Kohati 24-tunniseks venivate vahetuste kõrval õpib ta kõrgkoolis ja metallitöö on talle puhkus. "Kui sa oled kolm ööd järjest tööl ja päeval õpid, mitte ei maga, siis see üks hetk läheb veidi liiga paljuks ja ma tunnen, et mul on vaja puhkust," rääkis Klade.
35-aastane Klade on töötanud lasteaias, kunstitarvetepoes ja pesnud kõrghoonete aknaid, aga viimased kaks aastat toimetab hooldajana haiglas ning õpib õeks. Aasta tagasi tegi noor ema tsikliload ja ostis elu esimese mootorratta, millega tööle ja poodi sõita. Sealt edasi soetas Klade nõukogudeaegse motika ning hakkas Youtube'i videote ja sõprade juhtnööride abil seda tuunima.
Ta tõdes, et veedab angaaris kõik vabad hetked. "Kui ütlen ausalt, siis seda vaba aega on minimaalselt," tõdes Klade. "Aga ühildan kooli ja vaba aja, nii et poleerimise ajal kuulan loengut, et väga efektiivselt oma aega ära kasutada."
"Tihtipeale lähen koju ja mõtlen, et ma pean öösel tööle minema, et kuidas ma need käed õlist puhtaks saan. Aga õnneks kasutame tööl kindaid, see mind veidi nagu lohutab," rääkis Klade.
Parameedik ja motoentusiast Jaanus Tramberg, kellega Klade tööruume jagab, ongi õigupoolest see, kes naise mullu motopisikuga nakatas. Tramberg püüab naiskolleegile nõu ja jõuga abiks olla, aga tunnistab, et jääb juba mõnes aspektis alla.
"Me käime vahel koos mootorratastele juppe ostmas ja Margit on kaasas, lähme kuskil poodi, mis on väga meestemaailm ja meeste keskkond. Kõik mehed, kes leti taga on, vaatavad mulle otsa, et mida ma nüüd ütlen," rääkis Tramberg. "Aga siis, kui hoopis Margit hakkab rääkima, et mul on IZ Planeta 3 ja mul on vaja sinna mingit jubinat, siis üldjuhul on neil suu lahti jäänud, et mida ta nüüd seletab."
"Ta on rahulik, mitte nagu mina, niisugune kärsitu inimene," iseloomustas Tramberg hobikaaslast. "Tema on nagu vastand, ta võib seda õnnetut mutrit keerata päris tükk aega, kui mina oleks jaoks juba ammu plahvatanud. Arvatavasti ka haiglatöös, kus on vaja patsientidega tegutseda, peab sul olema kannatust kuulata ja temaga tegutseda, ei saa niimoodi joosta ühest kohast teise kogu aeg."
Kui peenemad mootoritööd jätab Klade proffide hooleks, siis kõik ülejäänu alates raami lõikamisest ja kokkukeevitamisest kuni elektrisüsteemideni teeb ta iseseisvalt ning loodab edeva väljanägemisega sääreväristaja valmis saada juba lähikuudel. Kuigi aegajalt läheb üht-teist nässu ka, siis rõhutab naine, et tulemusest olulisem on loominguline protsess, mis pakub haiglatööle vaheldust.
"Kuna töö hetkel on nii stressirohke ja võtab niikuinii palju energiat, siis selleks, et üldse end kuhugi maandada, on see väga hea variant - tuled võtad relaka kätte ja lihtsalt lõikad ja naudid seda, et saad midagi enda kätega luua," ütles Klade.
"Kui haigla on tegelikult meil suures osas ikkagi naiste võimu all, kogu see õendus ja hooldus, siis see on ju tegelikult meestemaailm, kus ma olen," tõdes ta ja lisas, et erinevus rikastab. "Mootorrataste ehitamise puhul ma pean kogu aeg aktiivselt mõtlema, mida ma teen, kuidas ma teen, miks ma teen. Mul ei ole seal ruumi teistele mõtetele."
"Kui ma näiteks õhtul kodus kooksin ja pea on tühi, siis ikka mõtled kogu aeg tööasju ja mul kogu aeg midagi ketrab, aga see putitamine sunnib sind fokusseerima sellele asjale, mida sa praegu teed," rääkis Klade.
Vetelpäästekoerte treenimine hoiab vormis nii koera kui ennast
Aare Ööpik on meditsiinis töötanud 39 aastat, aga teist nii rasket perioodi Tartu Ülikooli Kliinikumi koroonaosakonna valvearst ei mäleta. Tema tööpingeid aitab maandada Sparri, kellest Ööpik treenib vetelpäästekoera. "Meedik peab olema seitse päeva nädalas, 24 tundi ja nii 30 või 31 üks päeva. See ei ole päris õige. Peab olema vaheldus ja see vaheldus peab olema teise suunaga," tõdes Ööpik.
Zindas Sparkling Siirius ehk Sädelev Täht on Leonbergeri tõugu neljajalgne, kes pärineb Kuusamost polaarjoone lähedalt. "Tema on Eesti sooja kliimaga täiesti kohanenud ja eesti keel on tal ka selgeks saadud," naljatles Ööpik.
Ööpiku lemmikul pole niisama efektne nimi, vaid tohter tegeleb töö kõrvalt juba 12 aastat vetelpäästekoerte treenerina ja on selle ala autoriteet. Aastate jooksul on tal olnud viis Leonbergerit, neist viimane Sparkling Sirius ehk lihtsalt Sparri, kes läbis äsja esimese taseme vetelpäästekoolituse ja kel omaniku sõnul head eeldused saada tasemel päästekoeraks.
Ööpik, kel on omal taskus rahvusvahelise veepäästeinstruktori paberid, on enda intelligentsete neljajalgsetega osalenud tasemevõistlustel Eestis ja piiri taga, teinud veeohutuse koolitusi lastelaagrites, koolides ja turvanud veespordiüritusi. Selle taga on igapäevane treening, mis hoiab vormis nii koera kui omanikku.
"Koera ei ole võimalik õpetada kaldal olles, et tee nüüd seda, tee toda," selgitas Ööpik. "Ise oled kalipsos ja veekaitsevahendites ning tegeled koeraga vees täpselt samamoodi. Kõrvuti ujumised, kannatanute haardesse võtmised, kaldale tirimised, see annab füüsise."
Ööpik ütles, et kuigi see on samuti töö, on töö koertega puhkus haiglatöö kõrvalt. "Liikumine ja füüsiline aktiivsus toob tegelikult haiglatööks vajaliku energia tagasi," tõdes ta.
Ehtekunstist saadud positiivne elamus aitab ka haiglas toimuvaga toime tulla
Oma kesklinnakodus nokitseb aga Põhja-Eesti Regionaalhaigla operatsioonikeskuse juht Markko Pärtelpoeg, kes suurhaiglas vastutab, et ka keset kriisi ükski elutähtis lõikus tegemata ei jääks. Vabal hetkel tegeleb ta hoopis ehtekunstiga. "Tuleb leida endale midagi, mis seda väsimust aitab leevendada, et sa saad sellest ennast välja elada," ütles Pärtelpoeg.
Kunstikallakuga klassis õppinud Markko astus ülikoolis meditsiiniteaduskonda, aga vana armastus tärkas taas, kui ta sattus 2016. aastal kuulutuse peale EKA ehtekunsti kursusele, kus muuhulgas sündis tema firmamärk - linnu pealuu motiiv.
"Mu sõbrannal, kes oli minuga ühel kursusel, tema kass oli püüdnud kinni tihase. Ta küsis, kas ma tahaksin kasutada seda tihase pealuud," rääkis Pärtelpoeg firmamärgi tekkeloost. "Siis saigi ta ära prepareeritud, sellest vorm võetud. Nii et ta sai õnnetult surma, aga nüüd siin ehetes elab ta edasi."
"Koroonakriis tundub nii pikk ja lõputu, et aga kui midagi teha näiteks käsitööna, tuleb tulemus ruttu kätte ja näed selles midagi ilusat ja visuaalset naudingut pakkuvat. See annab ikka positiivse elamuse, mis aitab siis selle muuga toime tulla," rääkis Pärtelpoeg.
"Sellel hetkel ma päevasündmustele üldse ei mõtle, ma tegelen ainult oma hobiga ja mõtlen selle peale. Sel hetkel lülitan ennast täiesti välja sellest kõigest," tõdes ta.
Hobikunstnik, tsiklituunija ja koertekoolitaja pole erandid
Kas meediku amet eeldab suurt intellektuaalset potentsiaali, paneb peale suured vaimsed pinged või mõlemat, kuid paljudel tuntud arstidel on üllatavad harrastused, mis palgatööst väga erinevad.
Näiteks Lääne-Tallinna Keskhaigla infektsioonihaiguste arst Kerstin Kase avastas kuus aastat tagasi laste kõrval enda jaoks altsarve ja mängib nüüd mitmes puhkpilliorkestris ja -ansamblis.
PERHi ülemarst Peep Talving on vabal ajal aktiivne hobisukelduja, kes käib näiteks Harilaiu kandis hülgeid uurimas.
Kuressaare haigla ravijuht doktor Edward Laane on kibe käsi tennises ja krooniti nooruses korra isegi Eesti meistriks.
Nende Tartu kolleeg, professor Joel Starkopf on kõva hokimees, kes litreid väravasse tagunud juba üle 10 aasta kurikuulsa Veskioru Pullide rivistuses, kõrvuti mitmete teiste tipparstidega.
Toimetaja: Kaisa Potisepp
Allikas: "Pealtnägija"