Kolbakaunistaja: minu jaoks on see mõnus nädalavahetuse tegevus
Evelin Dureiko ja temast 12 aastat noorem õetütar Mari Peetris vääristavad loomade ja lindude pealuid. "Ringvaatele" rääkisid naised, et nii saavad nad hukkunud loomale või linnule justkui uue elu ja tähenduse anda.
Evelin Dureikol ja temast 12 aastat nooremal õetütrel Mari Peetrisel on tavatu hobi. Naised vääristavad loomade pealuid. Evelin võtab sügavkülmast välja varese ja västriku pead ning paneb need keema.
"See on nüüd konkreetselt koera töö," ütles Mari Peetris, kust on pärit varese pea tema sügavkülmas. "Koer murdis selle varese maha."
Ebameeldiva lõhna peletamiseks lisatakse veele soola ja peal lastakse nii kaua keeda, kuni neid saab puhastada. "Vahel peab ka uuesti keetma, kui ei saa kohe nii puhtaks," lisas Peetris. "Siis hakkame luid valgendama, seejärel on viimased puhastamised ja kuivatamised ning siis lähebki juba ehtimiseks."
Mõlemad naised ütlevad, et ehtimisega saavad nad hukkunud loomale või linnule justkui uue elu ja tähenduse anda.
"Sõitsime autos ja Mari ütles, et hakkame kolpasid kaunistama," ütles Dureiko.
"Otsisin erinevaid kunstiliike, mida põnevat võiks teha ja sealt see idee tuligi," lisas Peetris.
"Ma olin ka kohe kambas," ütles Dureiko. "Mari isa hakkas meile siis tuttava jahimehe kaudu kolpasid otsima. Jahimees organiseeriski meile neid päid ja kordagi ei küsinud, et milleks meile neid vaja on."
"Iga käeline tegevus on kunstiteraapia, aga päris palju õpib sel moel ka loomade kohta," lisas Dureiko.
"Kolbakaunistamine on minu jaoks pigem nädalavahetuse tegevus, selline mõnus ajaveetmine," ütles Mari Peetris. "Ma teen ikka muid asju ka."
"Tallinnas elasin ühes majas Urmas Viilma perega ja siis ma küll mõtlesin, et kui nemad teada saaks, millega mina oma korteris tegelen, et mis nad siis arvaksid. Aga ühel hetkel tulid nad hoopis ise küsima, et kust me neid päid saame, et nende tütart ka huvitab see," ütles Evelin Dureiko.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Ringvaade", intervjueeris Christel Karits