Rooneem tunnistas, et tema jaoks tuli see täiuliku üllatusena, et Siemer otsustas oma haigusloo raamatusse kirjutada.

"Ma nägin küll, et olid reklaamid ajalehtedes ja igal pool, et oli selline raamatu pilt. Aga see elutempo on nii kiire, et ma üldse ei süübinud asja, ja siis just enne jõule toodi mulle üks kotike, kus olid need raamatud sees, ja siis ma päris ehmatasin, sest ma nägin Raini ilusat sõnumit sel sees, ja siis vaatan sisukorda – "dr Rooneem."

"See oli ehmatav, sest ega me arstidena – eriti onkoloogina – kuuleme igasuguseid kommentaare ja ega me väga palju head endast ei kuule. Seda on, aga mitte väga tihti, ja kui ma selle läbi lugesin – kohe, esimese asjana – siis ma olin väga liigutatud, ausalt."

Siemer tunnistas, et nad mõtlesid Jaanaga tükk aega, kas küsiks Rooneemelt intervjuu. "Aga siis otsustasime, et tegelikult on tore teha üllatus. Mõnes mõttes see raamat on kirjutatud suure tänuga Reginale ja ma tahtsin, et ta saaks selle niimoodi kätte, et ta ei tea mitte midagi sellest, et kui see jõuab tema lauale, siis ta esimest korda avaks selle. Seal oli temast lausa eraldi peatükk."

Siemer ütles, et ta mõtleb siiamaani Rooneemest nagu oma emast. "Ta oli nii soe ja ravi ajal nii toetav ning seepärast minu jaoks elus ka nii olulisel kohal."

Siemeril oli lümfisüsteemist lähtunud kasvaja, mis oli selleks ajaks ka üsna agressiivseks muutunud. Rooneem ütles, et seda tüüpi kasvajate puhul tänapäeval on tulemused päris head.

Kasvaja polnud Siemeril mitte ainult kõhus, vaid kogu rindkeres. 29-aastase mehena 13 aastat tagasi mõtles ta samuti, et kuidas ja miks. "Tihti küsitakse arsti käest ka ja tihti ei saa sellele mitte keegi vastust anda. Seal võib olla nii palju erinevaid põhjuseid, miks ta lõpuks jõuab sellisesse seisu. Aga sellist kindlat põhjust minu teada keegi pole siiamaani jõudnud tuvastada," märkis Siemer.

Siemer tõi välja, et tema käest küsisid arstid küll siiski seda, kui palju ta varasemalt stressi oli tundnud. "Ma sain nende vestluste käigus aru, et stress on igasuguste haiguste soodustav tegur ja antud juhul aitas ka tõenäoliselt päris palju kaasa. Aga see ei ole kindlasti ainult stress." Stress on meie elu loomulik ja igapäevane osa, lisas Rooneem.

Siemer tõdes, et kohe selle diagnoosi peale ta maailm kokku ei kukkunud. "Algul oli selline tunne, et ma ei usu seda, mida ma kuulen. Mul on meeles nagu filmis, et ma tõusin püsti ja astusin uksest välja. Kõndisin autoni, sõitsin natuke, jäin seisma ja siis lihtsalt mõtlesin natuke, et oot, misasja. Järgmine mõte oli see, et aga mul on sugulased, kes on olnud selles olukorras ja kellel ei läinud hästi. Üks oli umbes pool aastat enne seda."

Rain Siemer ja tema raviarst, vanemarst-onkoloog Regina Rooneem saates "Hommik Anuga" 3. veebruaril. Autor: Siim Lõvi/ERR

Sealt edasi oli Siemer mõnda aega omas mullis. "Ma nagu päris ei teadvustanud endale, et olengi sellises olukorras. Käisin ringi ja tegelesin igapäeva asjadega, aga ei keskendunud enam millelegi. Püüdsin aru saada, mis see ikkagi on, kuhu ma jõuan ja mis toimub."

Esialgu pöördus ta arsti poole kõhuvalu ja kõrvetistega. "Mul oli nii, et võtsin ühe lusikatäie süüa ja siis tundsin, et see jõudis kõhtu. Aga kuna mul oli terve elu olnud kõrvetistega probleeme, siis tundsin, et nüüd olen jälle valesti toitunud ja võtsin kõrvetistevastaseid ravimeid. Perearst tahtis mind ka tegelikult sondi neelama saata ja ma ütlesin, et ma ei taha, sest see on nii halb."

Aga kui ta lõpuks sondi neelamas käis, siis selle ajal juba arst oli öelnud "ohoh". "Aga ta ei öelnud, mis see on. Ma küsisin, mis see on ja ta ütles, et mina ei ole see inimene, kes sulle seda ütleb, et on üks teine arst, kes sulle seda ütleb."

Praegu kaalub Siemer 85–86 kg. "Ma olin mingi 64 kg ja olin ise šokis, kui selle avastasin. Ma ei arvanud, et see nii alla on tulnud. Ta ütles, et tundis ka iga järgmine öö, kuidas valu kuhugile juurde tuli ja edasi liikus. Oma kehas kogu aeg tundsin, et valuaistingud tekkisid järgmistesse kohtadesse."

Ta tunnistas, et need olid hirmsad momendid. "Said aru, et midagi on sees, midagi areneb, läheb laiali ja miski on seal hästi aktiivne ning agressiivne. Öösel oli üsna raske magada, võttis une ära," lisas Siemer.

Ühte neist öödest peab ta oma teiseks sünnipäevaks. "Tekkis sisemine verejooks, et just nimel haiguse mõjul oli magu juba nii õrnaks muutunud ja läks katki. Ärkasingi selle peale, et jube paha oli olla, läksin vannituppa ja siis hakkas seal igasuguseid õudusi toimuma. Verd tuli igalt poolt, oksendasin," rääkis ta.

"Seal see õudus tuli mingis uues võtmes ja võimendus mitmekordselt. Kui ma senimaani olin selles mullis olnud ja ootuses, siis see oli selline rusikaga näkku, et said aru, et tegelikult käib võitlus elu peale." Ta tunnistas, et tema elukaaslane minestas selle peale.

Kiirabile läks ta vastu ise ja tundis üks hetk, et hakkab ka ära vajuma. "Aga ma sisendasin endale, et mina Rain ei kuku ära, ma olen sporti teinud, ma võitlen. Ma astusin sel hetkel nagu võistlusareenile. Võtsin veel seinast kinni, kõik virvendas ja nõrkus oli, aga ei."

Ta tunnistas, et ühel hetkel tekkis ka kergus. "See käis nii kiiresti, aga need mõtted on jube hästi meeles. Mäletan ka seda ühte hetke, kus tundus, et kõik on korras. Mingi kummaliselt hea tunne tekkis. See oli üks hetk, kus ma jälle sain aru, kui mõnus on, kui su võtavad enda hoole alla meditsiinispetsialistid, kes igapäevaselt tegelevad selliste tervisekriisidega."

Rain Siemer ja tema raviarst, vanemarst-onkoloog Regina Rooneem saates "Hommik Anuga" 3. veebruaril. Autor: Siim Lõvi/ERR

Rooneeme sõnul on see, miks Siemer terveks sai, peidus temas endas. "Sellist jõudu ja sellist tahtejõudu, soovi kindlalt terveks saada ja usku ravisse, usku meisse, meedikutesse. Rain kirjutab oma raamatus, et arstid ei öelnud talle, kuidas läheb – me ei saagi seda öelda. Ma ütlen, et hakkame raviga peale, üks päev korraga ja siis näeme. Seda me saame alles hiljem öelda."

Siemer lisas, et ravi ajal ta tõesti õppis elama üks päev korraga. "Kuna ei teadnudki, mis homme juhtub, siis ei olnudki mõtet ette mõelda. Ma elasin selles päevas ja selles hetkes."

Rooneem ei usu, et kunagi leitakse ravim, mis mõjub iga tüüpi ja mis tahes staadiumis vähile. "See on väga kaval haigus. Me paneme ühe tee kinni ja siis ta leiab ikka tee, kuidas areneda." Ta ütles, et ta ei saa anda ka mingeid kindlaid juhiseid, et kui inimene üht või teist ei tee, siis vähki ei teki. "Lihtsalt ela normaalset elu. Ela tervislikult. Ära suitseta, tee sporti. Pessimistlik ja negativistlik ei tohi olla, sest on inimesi, kes kogu aeg mõtlevad hirmuga, et nüüd juhtub nii või naa, ja neil lähebki tavaliselt halvasti. Ka siis, kui nad juba ravi saavad."

Siemer tunnistas, et mingis mõttes oli tema kaasteeliste näkku nende saatus juba kirjutatud. "Ma olen vahel seda ise mõelnud, et kas arstid ka sellest hakkavad aru saama. Neile, kes olid optimistlikumad ja kelle ravi läks paremini, neile otsa vaadates mulle tundus, et pilgus on mingi vahe. Need, kes olid optimistlikumad, neil oli elav ja särav pilk, ja need, kes olid pessimistid, neil oli pilk tuimem, tuhmim. Mingil hetkel oli ebameeldiv isegi, kui nendega kokku sattusin."

Talle sattus palatis paremale käele optimist ja vasakule käele pessimist. "Ma sain kohe valiku teha. See oli vahetult enne keemiaravi, ja siis pessimist rääkis enne ja siis see oli korra täitsa šokeeriv. Ta tahtis ennast ära tappa ja küsis mult, kuidas seda teha, et äkki ma olen relvaspetsialist. Ta oli relva juba ostnud ja ei tahtnud end vigaseks lasta. Ootan esimest ravi ja siis vaatab otsa ja räägib sulle niimoodi. Ma ei tea, mis temast edasi sai, ma ei näinud teda enam kunagi."

See, kes tema paremal käel oli, sellega on Siemer ka hiljem kokku saanud. "Tema ütles, et mis trenne sa teed, lähme koos trenni. Üks ütleb, et tahab end maha lasta ja teine ütleb, et lähme poksitrenni koos."

Siemer tunnistas, et see haigus näitas talle, millised võimed tal on. "Ma hakkasin võimetesse uskuma, et ma suudan teha erakordseid asju, et ma suudan suuri väljakutseid vastu võtta ja tulen nendega toime. Näiteks, kui ma hiljem tööalaselt raskes seisukorras olin, siis ma iga kord ütlesin endale, et seal oli see päris väljakutse ja praegu on tegelikult lihtne. See tõi meeletu enesekindluse."

Neile, kes või kelle sugulased vähiga võitlevad, tuletab Siemer meelde optimismi säilitamist. "See usk on väga oluline, aga ka usk arstide ja ravi vastu. Seda on oluline endale pidevalt meelde tuletada, sest neid nõrkusemomente on väga palju ja on vaja endale pidevalt korrutada, et olen võimeline, et ma suudan, et mind ravivad head inimesed, mind ravivad spetsialistid, kes on seda ammu teinud ja väga kogenud."

Rooneem usub ja Siemer loodab, et viimane on tänu haiguse seljatamisele mitte ainult teine, vaid ka palju parem mees. "See kõlab kummaliselt, aga see on mulle kasuks tulnud," lisas Siemer.