Raul Rebane tõdes "Hommik Anuga" saates, et Eestis on skulptuurid alles arenemisjärgus. "Suur vaimukus eeldab ka päris head elu ja eks see elu on meil keeruline olnud, lisaks tuleb arvestada, et mingil perioodil hävitati enamik Eesti monumente ära."

"Monument toodab ühistunnet ja talle ei pruugi olla suurt materiaalset väärtust, aga ühistunne on erakordselt jõuline asi," sõnas Rebane ja tõi välja, et tema ülesanne on kutsuda esile uhkus, rõõm või raev. "Kui selle vastu minna, siis inimesed muutuvad väga rõõmsaks või kurvaks, nii ta käib."

"Võtame natuke teistmoodi, iseseisvunud riigil peavad olema kolm tähtsat asja: pühad tekstid ehk Tammsaared, Piiblid, Liivid, "Suved", pühad objektid, monumendid, ehitised ning need inimesed, kes jutustavad nende asjade kohta edasi ehk tõlgendajad," mainis ta ja kinnitas, et monument on klassikaline ühendav objekt.

Rebase arvates on kätte jõtnud aeg, kui meediat inimesed enam ei usu, aga midagi on vaja ikkagi uskuda. "Inimestel muutub järjest tähtsamaks rituaalsuhtlemine, vabariigi aastapäevad, jaanipäevad ja nii edasi, ning kohalikud kangelased, igal pool on neid olemas," ütles ta ja lisas, et tegelikult on väga palju Eesti kultuuritegelasi veel tähistamata.

"Ma soovitan küll, ükskõik mis linnas või külas sa oled, ära mõtle selle peale, mis sul puudu on, vaid mõelda läbi ideaali, kes oleks see meie mees, kes vääriks kuju või monumenti," nentis ta ja selgitas, et Georg Lurichi kuju püstitamine võttis aega 20 aastat.

Kristjan Jaak Petersoni monumendi suhtes on Raul Rebasel nõrkus. "Ma käin seal peaaegu alati kui Tartusse satun, ta tekitab mingi väga kummalise tunde, aga see on isiklik maitse," selgitas ta ja mainis, et tegelikult on veel palju skulptuure, mis talle hinge lähevad.