Playlist algab Young Turks plaadifirma (kelle alt on ilmunud näiteks The xx ja Sampha) uue artisti 1010 Benja SL singliga "Wind Up Space", mis on emotsionaalne plahvatus. Muusikalise minimalismi kõrval on väljendusrikas vokaal, mis oma intensiivsusega poeb kiiresti naha all. Kindlad külmajudinad.

Häid asju on palju. Lorde suurepärase "Supercut'i" remix El-P poolt on täpselt see värving, mida lugu vajas - juba enne hea lugu sai lisahoo sisse. Jon Hopkinsi "Emerald Rush" on ülitäpselt doseeritud peohitt, pole võimalik, et see lugu ei toimiks klubis sütitavalt. Leon Bridges, kes on varem olnud pigem vaikne ja malbe, võtab singlis "Bad Bad News" ootamatult tantsulise suuna. N.E.R.D'i ja Rihanna "Lemon" oli juba enne täielik pophitt, kuid nendega liitus nüüd ka Drake - mida veel saaks lisada? Ilmselt midagi.

Moodne tantsumuusika rändab ka ikka seniavastamata aladele. Matt Karmil "All Together" on heatujuhouse, mille päikseline põksumine on kuidagi kütkestevalt rütmist väljas. Surly ja Swisha keeravad niigi ülikiire UK garage'i tempole veel poole juurde, misläbi moodustub midagi täiesti hullu. DJ Plead väänab afrotrumme nagu Jlin, aga teeb seda kohati isegi ilusamalt. Will Long "Nothing's Changed" on nagu house-unelaul, eriti mõnus.

Eraldi märkimist väärib kindlasti Young Fathers ja nende kauamängiv "Cocoa Sugar", mis on kindlasti üks selle aasta olulisemaid albumeid - lugu "Tremolo" näitab kõiki selle plaadi vooruseid.

Viimase aja nõrkuseks on päikseline RnB ja hip-hop, seda pakuvad Amber Mark, Topaz Jones, Bishop Nehru ning Sango - kui neid palju kuulata, äkki sulatab ka lume akna taga ja toob siingi päikese välja.

Tore on ka see, et Moby, kes on juba aastaid teinud ikka pea kuulamatuid plaate, tuli välja esimese normaalse albumiga üle aastate, ning "The Wild Darkness" on sealt parim lugu.

Ja kuigi Eesti muusikat ei olnud eriti palju, siis kohe topelthea on CATAPULTA, Gorõ Lana tüüpide uus projekt, kus on tantsu, energiat ja mida kõike veel - seda, millest siinsest hip-hopis liiga tihti vajaka on.