Karl Madis tõdes "Ringvaates", et kui praegusel ajal on kolm tuhat inimest ühel kontserdil äärmiselt hea tulemus, siis aastaid tagasi oli Karavanil pidevalt umbes kuus kuni seitse tuhat kuulajat. "Aastaid olid kõigi lauluväljakute rekordid meie käes," kinnitas Madis ja lisas, et nende edu võtmeks oli kindlasti ka viiehäälne laul. "Poisid mängisid samas ka suurepäraselt pilli, aga me mõtlesime koguaeg ka sellele, mis võiks meie enda jaoks huvitav olla."

Pikale lavakarjäärile tagasi mõeldes meenuvad Karl Madisele just naised. "Kui ikkagi hüütakse enne lavale minekut välja, et lavale astub miljonite naiste lemmik Karl Madis ning koju lähed sa ikkagi üksi, siis oli see kõige suurem ebavõrdsus," tõdes ta ja lisas, et iga transamees sai tüdruku, aga tema oli ikka üksi. "Ma nägin tol hetkel, kuidas tüdrukud hakkavad mängima kedagi teist, kes nad tegelikult ei ole."

Heini Vaikmaa rääkis enda Kuulsuste Kojale annetatavast pillist, mis on pärit suisa 1970. aastatest - pilli modifitseeris ta sõjaväes igavusehetkedele tugevalt. "Algselt oli kogu pill punast värvi, aga ma leidsin sõjaväes kusagilt liimpuitu ja kleepisin kõik üle," ütles Vaikmaa ja selgitas, et selle pilliga mängisid näiteks Märt Avandi ja Ott Sepp Eesti Laulu paroodiavideotes. "See on täielik punkpill, sest helipead on kohati plastiliiniga kinni."

Raivo Tafenau kinnitas, et kuigi tänased saksofonid kõlavad värskemalt ja on moodsamad, siis aastakümneid vanal Valter Ojakääru pillil on vana ja elukogenud sügavus. "Seda pilli käes hoides on mul otsene side Valter Ojakääruga," ütles Tafenau ja lisas, et selle pilliga mängis Ojakäär kogu Eesti Raadio Orkestri perioodi.